Määratlus
Laparoskoopia on kõhuõõne vaatlus videokaamera abil. Videokaamera sisestatakse kõhuõõnes oleva väikese augu kaudu, tavaliselt tehakse auk naba alla, et vaadata kõhuõõneelundeid ja ka vaagnaelundeid (eriti naistehaagist günekoloogias). Laparoskoopia ei kasutata mitte ainult günekoloogias, vaid ka kirurgilistes operatsioonides, kuna operatsioonivälja ja seega nakkusohtu saab hoida väga väikesena. Seega laparoskoopia saab kasutada kirurgilistel eesmärkidel, st ravivõimalusena, kuid on ka diagnostika jaoks ülioluline.
Menetlus
Laparoskoopia nõuab arstilt alati teatavat kogemust ja seda tuleks hoolikalt uurida eeliste ja puuduste osas. Laparoskoopia ajal peavad olema täidetud ka teatud tingimused. Ühelt poolt ei tohiks patsiendil olla värsked armid kõhuõõnes ega vaagna ülaosas ning teiselt poolt ei tohiks vanemaid arme olla liiga palju.
Kuna laparoskoopia ajal tuleb süsinikdioksiid (CO2) pumbata kõhuõõnde ja see kõrvaldatakse ainult hingamine, on oluline, et patsiendil oleks piisavalt head kops funktsioon. Seetõttu on raske astma või kroonilise obstruktiivse kopsuhaigusega patsiendid laparoskoopiliste operatsioonide jaoks välistatud. Piiratud patsientidega süda Samuti ei saa laparoskoopilisi operatsioone enam sageli läbi viia, sest CO2-i tõttu ootamatute komplikatsioonide oht kõhuõõnes on liiga suur.
Laparoskoopia tegemiseks tuleb patsient üle viia üldanesteesia. Alles seejärel saab arst kõhuseina piirkonda panna 3-4 õmblust, sõltuvalt diagnoositud / ravitavast organist. Esimene õmblus asub tavaliselt otse naba all.
Sellel on optilised eelised, kuna armi selles piirkonnas peaaegu ei märgata ja laparoskoopi asukoht on parim. Laparoskoop on väike kaamera, millel on ka väike lamp või valgusallikas, et muuta uuritav ala heledamaks. Laparoskoop (mis on spetsiaalne endoskoop) sisestatakse läbi naba all oleva augu ja siit edasi kõhuõõne organid ehk soolestik, maks, sapipõie ja nii edasi, saab uurida.
Sõltuvalt uuritavatest organitest peab patsient olema erinevas asendis. Kõhuõõne uurimisel lamab patsient lamedalt selili. Naiste reproduktiivorganite uurimisel lamab patsient ka selili, kuid tema vaagna asetatakse ülespoole nii, et vaagen on kõige kõrgemas punktis.
Selle tagajärjel libisevad kõik kõhuõõne organid rind ja naiste suguelundid on palju paremad ning ka hõlpsamini kättesaadavad ja nähtavad. Kui laparoskoop sisestatakse läbi kõhu seina kõhuõõnde, sisestatakse ka teised vajalikud instrumendid (tangid, käärid jne) kõhuõõnde läbi 2-3 täiendava kõhu seina ava. Parema ülevaate saamiseks opereeritava või vaadatava piirkonna kohta pumbatakse kõhuõõnde süsinikdioksiidiga (CO2).
Sel eesmärgil tehakse kõhuseina väike sisselõige, mille kaudu sisestatakse seejärel nn spetsiaalne sissehingamiskanüül (Verese kanüüli sisestusosa). See sissehingamiskanüül on omamoodi minitoru, mille kaudu CO2 pumbatakse ja mis seejärel asendatakse nn trokaariga (ka mingi väike toru), mille kaudu seejärel videokaamera sisestatakse. Sõltuvalt patsiendi kõhuümbermõõdust ja kõrgusest võib kõhuõõnde pumbata kuni 7l Co2.
See põhjustab kõhu tohutut täispuhumist, nii et kõht on kogu operatsiooni ajal pinges nagu a rasedus viimase kuu jooksul. Selle eeliseks on see, et vaateväli on palju suurem ja seetõttu palju lihtsam käsitseda. Lisaks saab ümbritsev kude süsinikdioksiidi imada ja seejärel läbi komplikatsioonide või allergiliste reaktsioonide välja hingata läbi kopsude, kuna CO2 on meie kehas looduslik aine, millega keha on juba tuttav. Ainult harvadel juhtudel on nii kasutatakse nn lift-süsteemi, mille korral tõstetakse kõhu seina ilma süsinikdioksiidita, et operatsioonisaali suurendada.
Laparoskoopia järgne haiglaravi on juba oluliselt lühenenud võrreldes avatud kõhuga tehtud protseduuridega. Väga lühikese aja jooksul pärast protseduuri saab patsient tõusta ja jätkata igapäevaseid tegevusi. Laparoskoopiat on võimalik teha isegi ambulatoorselt.
Sel juhul on siiski oluline arvestada anesteesia järelmõjudega. Pärast sellist operatsiooni ei saa te liikluses aktiivselt osaleda, seega peaks keegi teid peale võtma või sõitma kabiiniga. Ühistransporti saab ka kasutada, kuid seda peetakse vähem heaks võimaluseks.
Raskete masinate tööd tuleks jätkata ka kõige varem järgmisel päeval pärast operatsiooni. Tavaliselt peate siiski pärast laparoskoopiat võtma seda rahulikult ja olete endiselt mitu päeva haiguslehel. Ambulatoorsete protseduuride korral tuleks kodus siiski piisavalt hoolitseda, mitte esimestel päevadel raskeid asju tõsta ja pöörata tähelepanu kõhupiirkonna väikeste haavade paranemisele.
Perearst kontrollib haavu esimestel päevadel regulaarselt, et tagada hea paranemise protsess ja põletiku korral varakult tegutseda. Laparoskoopia näitamine sõltub täielikult tehtavast diagnoosist või operatsioonist. Nagu juba mainitud, kasutatakse günekoloogias laparoskoopiat sageli diagnoosi saamiseks, mida ei saa välise palpatsiooniga või ultraheli.
Sageli kasutatakse laparoskoopiat munajuhad (tuba uterina), näiteks an täitumata soov lapsi saada. Sellisel juhul süstitakse värvaine, tavaliselt nn kontrastainet emakas. Videokaamera abil saab värvaine migreeruda emakas läbi munajuhad võib täheldada.
Kui munajuhad on pidevad, seda saab näha sujuva värvigradiendi abil; kui neid pole, võib kuskil näha värvigraafiku peatust. Lisaks munajuhade diagnoosimisele diagnoosivad ka günekoloogid endometrioos või tsüstid, kasutades laparoskoopiat. Lisaks diagnostikale kasutatakse günekoloogias raviks ka laparoskoopiat.
Ühelt poolt emakaväline rasedus milles viljastatud muna implanteeritakse munajuhasse, mitte munajuhasse emakas, seda saab eemaldada ja teisest küljest saab ka munajuhasid katkestada. Kavandatud kärpimine viib steriliseerimine naine, mis tähendab, et pärast seda ei saa tal enam lapsi olla. Tuleb märkida, et isegi steriliseerimine ei vii sajaprotsendilise kindluseni ja harvadel juhtudel rasedus võib ilmneda steriliseerimisest hoolimata.
Lisaks sellele drastilisele ravimeetodile võib arst võtta ka koeproove, näiteks emakast, et teha kindlaks, kas kasvaja on olemas ja kas see on hea- või pahaloomuline. Laparoskoopia on väga populaarne mitte ainult günekoloogias. Laparoskoopiat kasutatakse üha sagedamini ka üldkirurgias.
Paljudel juhtudel kuulub laparoskoopia isegi nn kuldstandardisse, mis tähendab, et laparoskoopia on esimene ja parim variant. Ühelt poolt kasutatakse diagnoosi seadmisel abivahendina laparoskoopiat. Näiteks võib teha kasvaja kasvaja olemasolu kindlakstegemiseks biopsiaid ehk koelõike.
Seega kasutatakse ebaselgete leidude jaoks laparoskoopiat, kuid see on ka paljude operatsioonide jaoks valitud meetod. Näiteks on laparoskoopiast saanud kuldstandard apendektoomia, liite liite lisa eemaldamine. Laparoskoopia on ka valitud meetod sapipõis (koletsüstektoomia), osad maks (osalised maksa resektsioonid) või soolestiku osad (nt iliotsekaalne resektsioon, sigmoidne resektsioon, rektaalne resektsioon…).
Lisaks võivad adhesioonid esineda seedetrakti erinevates piirkondades (seedetrakt või lühidalt GIT). See tähendab, et soolestiku üksikud sektsioonid kleepuvad kokku ja muudavad toidu liikumise läbi soole oluliselt raskemaks või võimatuks. Need adhesioonid saab seejärel eemaldada laparoskoopia abil - protseduur, mida meditsiinis nimetatakse adesiolüüsiks.
- eemaldamine põrn (splenektoomia) või neer (nefrektoomia) saab teha ka laparoskoopiliselt. Lisaks ravitakse laparoskoopia abil nn herniaid, st soole eendit läbi kõhu seina kõhuõõnde tekkiva ülerõhu tõttu, kusjuures vastavasse kohta sisestatakse võrk. punkt, et soolestik saaks taas kõhuõõnes lebada ega saaks läbi kõhu seina välja ulatuda. On kahte erinevat tehnikat, TAAP (transAbdominal PrePeritoneal) ja TEP (Total ExtraPeritoneal). The kõht saab eemaldada ka laparoskoopiliselt, kusjuures sageli eemaldatakse ainult mao osad, mitte kogu magu.
Siinkohal on näidustusteks näiteks toidusõltuvusega patsiendid, kes ei saa oma kehakaalu vähendada ilma selle osalise eemaldamiseta kõht. Laparoskoopiat saab kasutada ka terapeutilise võimalusena tagasijooksutemperatuur haigus. Lisaks kasutatakse laparoskoopiat selle ala õmblemiseks avatud (perforeeritud) ümber kõht haavand (haavand) avatud (perforeeritud) patsiendil maohaavand.
Lisaks üldkirurgiale ja günekoloogiale kasutatakse laparoskoopiat ka uroloogias. Siin kasutatakse laparoskoopiat eesnäärenäiteks, kuna see võib põhjustada suuri probleeme nagu kusepidamatus, pidev tung urineerida või isegi vähk, eriti vanematel patsientidel. Nagu juba mainitud, eemaldatakse neerud ka laparoskoopia abil. Lisaks on kusejuha, mis viib neerudest põis, saab kitsenduste või ebatasasuste korral laparoskoopia abil sirgendada, seda protseduuri nimetatakse ureteroplastikaks. Üldiselt kasutatakse laparoskoopiat üha sagedamini, kuna operatsioonijärgsed optilised tulemused on tavaliselt palju atraktiivsemad ning nii nakkusohtu kui ka haiglas veedetud aega saab vähendada.
