Määratlus
Selleks, et laps areneks vastavalt oma vanusele ja õpiks õigesti rääkima, on puutumata kuulmine äärmiselt oluline. Ajutine kuulmiskaotusnäiteks nakkuste tõttu on väga levinud. Kuid igast 2 lapsest on sündinud kuulmispuudega, kes vajavad ravi. Kuna ravimata kuulmishäiretel on tõsine mõju lapse arengule ja hilisemale elule, tuleks need diagnoosida ja ravida võimalikult varakult.
Põhjustab
Kõige sagedamad põhjused kuulmiskaotus lastel on nohu, äge keskkõrva infektsioonid ja suurenenud neelu mandl. The keskkõrva ei saa korralikult ventileerida, kuna tuuba auditiva, toru, mis ühendab keskkõrva kurgus, on blokeeritud. Kogunenud vedelik ei saa välja voolata ja heli ei edastata korralikult.
Muud põhjused võivad olla kaasasündinud, omandatud sünnituse ajal või pärast seda. Need võivad viia püsivaks kuulmiskaotus või isegi kurtus. Kaasasündinud põhjused hõlmavad geneetilisi defekte, geneetilisi mutatsioone ja defekte mitokondrid.
Lisaks võivad kuulmishäired esineda ka koos teiste haigete organitega. Seda nimetatakse sündroomiliseks kuulmislanguseks. Ajal rasedus, infektsioonid, ainevahetushäired ning alkoholi või narkootikumide kuritarvitamine võivad kahjustada lapse kõrva. Sünnituse, enneaegsete sünnituste, ajuverejooksude, kollatõbi tõttu veri rühmade kokkusobimatus, sünnitusest tingitud vigastused ja hapnikupuudus võivad põhjustada kuulmiskahjustusi. Muud põhjused, mis võivad tekkida ajal lapsepõlv See on ajukelmepõletik, nakkushaigused nagu mumps, leetrid, punetised või sisemine kõrvapõletik.
Kuidas ma tean, kas mu laps kuuleb õigesti?
Eriti väikeste lastega on sageli raske öelda, kas laps kuuleb korralikult. Objektiivne test on vastsündinute sõeluuring, milles kõik lapsed peaksid osalema esimese 2–4 elupäeva jooksul. Sõeluuring hõlmab kõige levinumate kaasasündinud kuulmishäirete uurimist.
Uuring võtab paar minutit ja on täiesti valutu. Uuringu ajal mängitakse magava lapse kõrva helisid ja kõrva või reaktsiooni aju mõõdetakse. Kui esimene test on silmatorkav, viiakse läbi täiendavad uuringud.
Sellest hoolimata ei pruugi harvaesinevaid või hiljem esinevaid kuulmispuudeid avastada. Nende avastamiseks on oluline last tähelepanelikult jälgida. Oluline on jälgida, kas laps on sageli haige, kuidas ta reageerib valjudele helidele ja kõnele ning kuidas on kõne areng võrreldav näiteks teiste samaealiste lastega.
Hiljem on oluline pöörata tähelepanu kooli tulemuslikkusele ja sotsiaalsete kontaktide loomise võimele. See on märgatav, kui lapsel on kõrvas pidevalt nakkusi, nina ja kurgu piirkonnas ning on vastuvõtlik keskkõrva infektsioonid. Järgmine märk on see, kui laps reageerib akustilistele stiimulitele nõrgalt või üldse mitte, näiteks kui kostub tugevat müra, ta ei kohku ega pöördu juhataja selles suunas, kust müra tuleb.
Hilinenud, vale või olematu kõne areng on ühtlasi viide kuulmispuudele. Kui laps on agressiivne, tal on probleeme sotsiaalsete kontaktide arendamisega või raskustega koolis, näiteks a düsleksia probleem, tuleks kuulmist testida. Kui kuulmishäire on põhjustatud sündroomihaigusest, ilmnevad muudel organitel muud sümptomid.
Näiteks silma sümptomid, pigmentatsioonihäired ja näo väärarendid (Waardenburgi-Kleini sündroom), neer haigus (Alport sündroom), kilpnäärmehaigus (Pendredi sündroom) või süda koos kuulmisprobleemidega võivad ilmneda defektid (Jervell-Lange-Nielseni sündroom). Lisaks kuulmislangusele või kurtusele tekib tavaliselt hilinenud või isegi puuduv kõne areng. Selle tagajärjeks võivad olla raskused helide tekkimisega või isegi täielik tummus. A düsleksia võib põhjustada ka keele ja grammatika madalam mõistmine.
Kõik selle sarja artiklid:
