Milline on E-hepatiidi nakkuse tüüpiline kulg? | E-hepatiit

Milline on E-hepatiidi nakkuse tüüpiline kulg?

Saksamaal on haigus hepatiidi E-viirus kulgeb sageli väheste sümptomitega või üldse mitte. Sümptomite ilmnemisel on need tavaliselt kerged ja toimub spontaanne paranemine. Sümptomid võivad mõjutada seedetrakti ja põhjustada väljaheite värvimuutust, uriini tumenemist, iiveldus, oksendamine ja kõhulahtisus.

Vastupidiselt teisele maks põletikud, kollatõbi (ikterus) esineb harva. Harvadel juhtudel on aga tõsiste sümptomitega ja väljendunud tõsine infektsioon maksa põletik võib tekkida. Seda eriti juhul, kui puudutatud isikul on juba a maks haigus.

Lisaks tüüpilistele sümptomitele hepatiidi, neuroloogiline seotus nagu ajukelmepõletik võib ka tekkida. Kuigi hepatiidi E paraneb enamikul juhtudel, immuunpuudulikkusega patsientidel võib see muutuda ka krooniliseks (püsivaks) ja harvadel juhtudel viia maks läbikukkumine. Kuid isegi nõrgenenud immuunsüsteemi, sümptomid sageli ei arene.

Haiguse kestus

Sümptomaatilise kulg E-hepatiit saab jagada erinevateks etappideks: Prodromaalne staadium koos sümptomitega nagu palavik, väsimus ja surve valu paremal ülakõhus kestab kuni üks nädal. Järgmine teine ​​etapp koos kollatõbi kestab kuni kaheksa nädalat. Tavaliselt on see siiski paranenud maksa väärtused vaid 14 päeva pärast. Harvadel juhtudel võib kulg olla raske ja immuunpuudulikkusega patsientidel viia püsiva infektsioonini. E-hepatiit tuleb iga hinna eest vältida, eriti rasedatel, kuna raskete kuuride risk suureneb ja suremus rasedus on ka tõenäolisem.

Diagnostika

E-hepatiit diagnoositakse meditsiinilise, kliinilise läbivaatuse ja antikehade (anti-HEV IgM ja anti-HEV IgG) veri. Samuti on võimalik viirust tuvastada väljaheites või vedelas osas veri (seerum), tuvastades hepatiit E RNA (ribonukleiinhape), st inimese genoomi osa, otsese nn polümeraasi ahelreaktsiooni (PCR) abil. Selles protsessis amplifitseeritakse DNA teatud lõigud (järjestused) ensüümist sõltuvalt ja võimaldavad seeläbi tuvastada E-hepatiidi infektsiooni.

Kui anti-HEV IgM isoleeritud suurenemine toimub ilma anti-HEV IgG taseme suurenemiseta, on HEV RNA olemasolu ägeda E-hepatiidi nakkuse tunnuseks. HEV-vastase IgG taseme tõus (ilma anti-HEV IgM suurenemiseta) näitab, et nakkus on juba möödas ja HEV-vastast IgG taset saab kasutada E-hepatiidi nakkuse tuvastamiseks aastaid pärast nakatumist. Kui sümptomid ja maksaensüümide aktiivsuse tõus viitavad hepatiit E-le, tuleb seda tõendada anti-HEV IgM tuvastamisega.

Tavaliselt need antikehade on mõõdetavad isegi varajaste sümptomite ilmnemisel ja võivad olla tuvastatavad kolm kuni kuus kuud. Kui sümptomeid ei esine, kuid kahtlustatakse E-hepatiiti, tuleks patogeen tuvastada otse veri või väljaheide, nt PCR abil. HEV RNA tuvastamine väljaheitest või vereproovist on tõend värskest HEV-nakkusest.

Ka hilisem antikehade Anti-HEV IgG on sümptomite ilmnemisel sageli positiivne, kuid võib jääda positiivseks ka pärast nakkuse aegumist ja paranemist. Immuunpuudulikkusega inimestel on spetsiifilised antikehad veres tavaliselt tuvastatavad alles hiljem. Seetõttu tuleks viiruse otseseks avastamiseks alati kasutada nukleiinhappe amplifitseerimise tehnikat (NAT), näiteks PCR.

Immuunpuudulikkusega inimestel on suurenenud püsiva E-hepatiidi nakkuse oht. Ühelt poolt viib maksa osalus nn transaminaaside olulise suurenemiseni, mis võib seerumi taseme tõendamisel viidata maksarakkude hävitamisele. Mõõdetakse transferaase ALT (alaniinaminotransferaas) ja AST (aspartaataminotransferaas), kusjuures AST ja ALT jagatis võib anda teavet maksarakkude hävitamise raskuse kohta (de ritis jagatis). Rasketel juhtudel on see jagatis suurem kui 1. Maksakahjustuse korral tuleb sünteesida näiteks albumiin hüübimisfaktoreid saab samuti vähendada ja ennustada ägedaid maksapuudulikkus.