Osteomüeliit lapsepõlves
Äge hematogeenne osteomüeliit on tüüpiline haigus lastel, eriti vanuses 3–15. Osteomüeliit imikueas või lapsepõlv tavaliselt esineb pikkade piirkonnas luud Euroopa kints (reieluu metafüüs). Haigus levib all periost (subperiosteum) ja võib levida luuüdi või vaskulaarsete ühenduste kaudu külgnevasse liigesesse.
See viib ägedate sümptomiteni koos palavik, külmavärinad, raske kohalik valu, turse, punetus, ülekuumenemine ja asendite leevendamine. Haigustekitajatena osteomüeliit in lapsepõlv, nn grampositiivsed patogeenid (nt Staphylococcus aureus, Rühm A streptokokid) on esiplaanil. Neil patogeenidel põhineb ka haiguse suunatud patogeenitundlik antibiootikumravi.
Põhimõtteliselt tuleks hematogeenset osteomüeliiti arvestada imikutega, kellel on valu jäsemetes, punetus ja turse ning üldiselt halb seisund. Kui imikutel või lastel kahtlustatakse osteomüeliiti, tuleb osteomüeliidi haigus diagnoosida või välistada kujutise abil (Röntgen, ultraheli, magnetresonantstomograafia) pärast kliinilist uuringut. Üldiselt tuleb üldiste infektsioonide korral olla ettevaatlik, kuna hematogeenne endogeenne osteomüeliit tekib pärast üldiseid infektsioone.
Imikueas endogeense hematogeense osteomüeliidi arengu tüüpiline näide on Nabanöör.Kui näiteks ülalnimetatud sümptomid ilmnevad osteomüeliidi uuringute käigus, võib eeldada, et luu on ägedalt põletikuline. Haigust saab tuvastada ka veri. Keha põletike puhul on tüüpiline valge kontsentratsiooni suurenemine veri rakud (= leukotsüüdid; leukotsütoos), samuti märkimisväärselt suurenenud vere settimise määr (= BSG).
See osteomüeliidi diagnoos on oluline ainult ägeda vormi korral, kuna kroonilise osteomüeliidi korral näitavad mõlemad väärtused ainult mõõdukat tõusu. Ägeda osteomüeliidi korral saab patogeeni tuvastada ka diagnostilise protseduuri käigus a abil veri kultuur või punktsioon põletikulise luu. See annab ka olulist teavet antibiootikumravi käigus võetavate terapeutiliste meetmete kohta.
Efektiivsuse saavutamiseks peab antibioos olema patogeenispetsiifiline. Osteomüeliit muutub tavaliselt nähtavaks alles haiguse kaugelearenenud staadiumis. Luude muutused on tavaliselt nähtavad alles kaks kuni kolm nädalat pärast haiguse algust.
Siis aga nähtavaid muutusi (vrd. Röntgen) lupjumiste (= ossifikatsioonide) kujul ilmnevad heledamad laigud ja / või perioste eraldumine luust. Kui osteomüeliit on krooniline, veresoon oklusioon võib põhjustada luu verevoolu vähenemist, mis võib viia isegi luuinfarktini.
Luuinfarkti tagajärjeks on teatud luuosade surm, mis jäävad seejärel nakatunud piirkonda jääkehadena (= sekvestrid). Seda saab tunnistada heledaks piiriks aastal Röntgen diagnostika, kuna surnud luukoele vastab tavaliselt uue luukoe moodustumine. Heledat värvi piir on seega sidekoe.
Lisaks saab osteomüeliiti diagnoosida sonograafia abil (= ultraheli eksam). Positiivse poole pealt tuleb mainida, et näiteks abstsessi moodustumisest tingitud luuümbrise eraldumine luust on näha varem kui röntgenpildil. Osteomüeliidi täiendava diagnostilise meetmena, nn luustik stsintigraafia saab kasutada. Selles diagnostilises meetodis kasutatakse põletikuliste protsesside tuvastamiseks väga nõrku radioaktiivseid preparaate (= radiofarmatseutilisi preparaate). -> Jätkake teema osteomüeliidi raviga