Patellaarse otsa sündroomi ravi
Juba mõned aastad on teipimist üha enam kasutatud erinevates meditsiinivaldkondades. Eriti spordimeditsiinis ja füsioteraapias on tehnika üha populaarsem ning seda kasutatakse erinevate haiguste profülaktikas ja ravis. Sõltuvalt kasutatavast tehnikast ja lindist endast (rolli mängib ka lindi värv) peaks lindil olema sihtorganile erinev mõju.
Ehkki paljud arstid ja füsioterapeudid vannuvad teipi alla, tuleb rõhutada, et selle mõju pole tänaseni teaduslikult tõestatud. Kinesioloogilist linti kasutatakse laialdaselt ka teraapias põlvekedraotsa sündroom. Seda kasutatakse peamiselt haiguse profülaktikaks kohe, kui ilmnevad esimesed sündroomi tunnused.
Niinimetatud põlvekedra kõõlus pikkade pauside vältimiseks spordis kasutatakse lindid ja põlvekedra sidemed (hüppaja põlvirihmad). Väljendatud kaebuste korral ei saa aga pikemat sportimisest eemalviibimist isegi teibiga vältida. Pealegi peaks lindistamine võimaldama pärast põlvekedra põhjustatud pikemat pausi kiiremini spordi juurde naasta tendiniidi.
Mõlemal juhul on selle ülesanne neelata kõõlusele tõmbejõude ja viia need hoopis nahale, millele see on tihedalt rakendatud. Põlveliigese kõõluse sündroomi ravitakse tavaliselt konservatiivselt, st mitte kirurgiliselt. Lisaks erinevatele ravimitele kasutatakse peamiselt füsioterapeutilisi ja füüsilisi meetmeid.
Nende hulka kuuluvad massaažid, külm ja soojaravi ja suure energiaga kehaväline šokk laineteraapia. Sihtorgan, antud juhul põlve, toetub veega täidetud plastist padjale, kuhu sisestatakse helilained. Helilained on kimpus sihtkohta, st põlvekedra kõõlus.
Šokk laineteraapiat kasutatakse mitmesuguste haiguste korral, põhitähelepanu on lupjumistel ja ossifikatsioonidel. Teraapiaseanss kestab umbes kaks kuni viis minutit ja seda saab teha ambulatoorselt. Kehavälised kulud šokk laineteraapia seansi kohta jääb vahemikku 50–400 eurot. Parim ravi põlvekedraotsa sündroom, samuti muude ülekoormusest tingitud kahjude korral on hea profülaktika.
Enne spordi soojenemine, aeglane koormuse kasv ja piisavalt pikad pausid treeningute vahel mängivad selles olulist rolli. Küll aga lihas venitus on oluline ka põlvekedra vältimiseks tendiniidi. Erilist tähelepanu tuleks pöörata esiküljele kints lihased, eriti nelipealihase reielihas (suurim reielihas).
Sel eesmärgil on saadaval rida lihtsaid harjutusi, mida tuleks teha eriti pärast treeningut. Lisaks profülaktikale venitus harjutused sobivad ka juba olemasoleva põlvekedra kõõluse sündroomi paranemise toetamiseks. Sel eesmärgil tuleks harjutusi teha väikese intensiivsusega mitu korda päevas paar minutit.
Siiski on oluline mitte kõõlust üle koormata. Mõnel juhul ei saavutata rahuldavat tulemust hoolimata treeningute järjepidevast pausist ja korrektsest konservatiivsest ravist. Nendel juhtudel jääb kirurgiline ravi ainsaks võimaluseks põlvekedra kõõluse taastamiseks.
Põlveliigese kõõluse sündroomi kirurgiliseks raviks on erinevaid võimalusi. Ühelt poolt saab kõõluse libisevat kudet eemaldada, eemaldades seeläbi häiriva koe. Piirkonda ümbritsev ala Kõõlused puhastatakse nii, et see ei häiriks kõhr või põletikulised tunnused hõõruvad Kõõlused.
Lisaks võib põlvekedra tipu kõõlust lahti lasta. See vähendab põlvekedra kõõluse pinget ja parandab seeläbi sümptomeid. Mõnel juhul on Kõõlused saab laseriga pikisuunas sisse lõigata.
See vähendab ka põlvekedra kõõluste pinget. Kõiki neid protseduure saab teha minimaalselt invasiivselt, artroskoopiliselt. Lisaks võib iga protseduur olla
- Sportlik võimekus ja
- Vabadus kaebustest.
- Üksik, aga ka aastal
- Kombineerida saab.
Millist meetodit kasutatakse, sõltub kõõluse muutuse ulatusest.
Kirurgilise protseduuri kindlakstegemiseks on enne operatsiooni hädavajalik magnetresonantstomograafia (MRI). Kui muutus esineb ainult kõõluse sisestamisel, kasutage minimaalselt invasiivset ravi artroskoopia on soovitatav. Sellisel juhul saab kõõlust osaliselt eraldada ja kõõluse muutunud osa eemaldada.
Raskema või pikema kõõluse kahjustuse korral või osalise nekroos kõõluse puhul on sageli vajalik avatud operatsioon. Siinkohal peab kirurg individuaalselt otsustama, millist kirurgilist protseduuri kasutada ja kui palju kõõluskudet eemaldada. Operatsioonijärgne ravifaas peaks alati järgnema operatsioonile.
Kuidas see etapp täpselt välja näeb, tuleb otsustada individuaalselt. See sõltub leidudest ja tehtud operatsioonist. Orienteerumiseks võib nimetada järgmisi faase: Keskmiselt saab täieliku sportliku võimekuse saavutada 2–6 kuu pärast, sõltuvalt leidudest.
- Esimesed 3-5 päeva pärast operatsiooni tuleks põlve leevendada küünarvarre kargud.
- Sellele järgneb kerge füsioteraapia umbes 2-6 nädala jooksul, mida tugevus aeglaselt tugevdab ja kooskõlastamine harjutusi.
- Ligikaudu 2–6 nädalat pärast operatsiooni saab alustada kerget treeningut rattaergomeetril.
- Esimene lihtne jooksmine harjutusi saab alustada 4-8 nädala pärast ja seejärel aeglaselt individuaalselt suurendada.
- Pärast u. 4-8 nädalat saab sooritada esimesi jõuharjutusi,
- Hüppetreeningutega tuleks alustada alles 6 nädala - 4 kuu pärast.
Kõik selle sarja artiklid:
