Põhjus
Hirmureaktsioonid on osa meie loomupärasest käitumisest, mis võib anda meile ellujäämiseelise. Näiteks kardame kiskjaid, sest need võivad olla ohuks meie elule. Teatud hirm on seetõttu tervislik.
Alles siis, kui see hirm meid halvab ja mõjutab meie elus ja töös, saab sellest haigus. Eksamihirm võib olla ka üsna tervislik, kuna see motiveerib meid õppima ja valmistab meid hästi ette eksamiks. Kui aga hakatakse eksamisituatsiooni hindamist negatiivselt liialdama ehk hindama nii, et sellest sõltub “elu ja surm”, võib sellest hirmust saada haigus.
Oluline aspekt eksamärevuse kujunemisel on nn enda omistamine. See tähendab, et keegi omistab endale teatud omadused ja omadused, kuid need ei pea tingimata vastama tegelikkusele. Seega võib kindlalt veenduda, et eksamist sai katastroof, kuna inimene polnud ennast piisavalt hästi ette valmistanud või on mingil muul viisil süüdi.
Muid tegureid, nagu eksamineerija meeleolu, eksami pikkus, nõuete tase jne, ei võeta arvesse. Tunne olla laadimisolukorra eest üksi vastutav viib ebakindluseni, millest võib tuleneda hirm eksamitel üldiselt ebaõnnestuda.
Need negatiivsed mõtted ja ärev suhtumine on eksamiärevuse kujunemisel määravaks. Need võivad mitte ainult muutuda vaimseks koormaks, vaid võtavad ka suure osa meie tähelepanust ja ajast, mis pole eksamiks ettevalmistamiseks saadaval. Kui hindate eksamisituatsiooni üldiselt negatiivses mõttes, mille järgi kardate (ilma selle hirmu ratsionaalse põhjenduseta), reageerib keha pingele ka negatiivselt ja tekivad ülalnimetatud sümptomid.
Väga kiiresti võib see hirm sattuda nõiaringi: kardetakse eksamit mitte sooritada, hirmuga seotud keskendumis- ja motivatsiooniraskuste tõttu ei saa hästi ette valmistuda ning eksamisituatsioon on sama stressirohke ja tulemus ebarahuldav. See jällegi omistab ennast ja areneb kaugemale hirm, eksam ja eksami ettevalmistamine, mis mõjutab negatiivselt, hirm. Vanemate hariduse ja abiraha kõrval on testhirmuga mitte alahinnata ka hirm lapsepõlv.Vanemate lapsed, kes pööravad vähe tähelepanu oma laste emotsionaalsetele vajadustele, kes on vastupidi rohkem huvitatud õppimine reeglite ja sotsiaalsete normide osas tekitab tõenäosust eksamihirm.
Sageli on nii, et vanemad alahindavad laste vajadusi ja samal ajal hindavad nende võimeid üle. Lapsed õpivad, et hea käitumine on premeeritud ja kardavad vanemate tagasilükkamist, kui nad eksivad. Seda saab hõlpsasti kanda ka teistesse olukordadesse, kus hindamine (keskkonna, tööandja jne poolt)
toimub ja eriti eksamisituatsioone. Isegi kui nad ei vastuta eksami ebaõnnestumise eest, omistavad nad selle endale ja tekib ülalkirjeldatud tsükkel. Lapsed, kes sõltuvad olukorrast sõltumatult vanemate toetusele ja kellel on lubatud oma last proovida lapsepõlv on enesekindlamad ja vähem altid eksamiärevuse tekkimisele.
Eriti vanuses 20–30 eluaastat, üleminekuperiood vahel lapsepõlv/ puberteet ja täiskasvanuiga on paljud vastuvõtlikud eksami väljatöötamisele närve, kuna nad võivad õpingute või koolituse tõttu kokku puutuda tohutu stressiga. Täiskasvanuna tajutud ja enda eest vastutavale inimesele esitatavad nõuded täidab sisemine küpsemisprotsess ja tunne, et ta ei ole veel võimeline täiskasvanute rolli täitma. Testige ärevust ei ole kergelt võetav haigus, kuid psühholoogiliste strateegiate abil saab seda hästi aidata.
Teraapia eesmärk peaks olema olukordade võimalikult objektiivne hindamine ja mitte libisemine destruktiivsetesse mõttemallidesse, mis hävitavad meeleolu ja enesekindlust ning seeläbi füüsilist heaolu oma negatiivse orientatsiooni kaudu. Oluline on eksamärevuses domineerivatele negatiivsetele mõtetele positiivsete mõtetega vastu seista. Mõtted ja fantaasiad on olulised ja kasulikud ning võivad aidata eksamist üle saada närve.
Lihtsad strateegiad mõtlemise ja tunde vahelise seose loomiseks hõlmavad nn emotsioonide ABC-d. Esimene samm on kirjeldada väga stressirohket olukorda võimalikult tundeteta. Järgmine samm on teie enda mõtted, ootused ja hoiakud.
Viimases etapis tuleks tundeid ja käitumismustreid üksikasjalikult uurida. See olukorra üksikasjalik uurimine võib aidata paljastada käitumismustreid ja mõtteviise, millel on negatiivne mõju enesehinnangule, ja töötada nendega sihipäraselt. Teised lähenemised on käitumuslik teraapia, psühhodünaamiline teraapia või hüpnoos.
Käitumisteraapia eeldab, et iga käitumine ja iga kogemus on koolitatud ja seetõttu saab neid uuesti õppida. Seanssidel võideldakse kahjuliku käitumisega soodsas keskkonnas õppimine ja need on konkreetselt asendatud muu käitumisega. Selle käigus suurendatakse stressi, kuni hirmutav olukord, antud juhul eksam, saab lõpuks vastu pidada.
Psühhodünaamiline teraapia ulatub Freudi psühhoanalüütilise teooria juurde. See eeldab, et inimeses on mitu vastandlikku soovi ja motivatsiooni. Selle käigus tekkivad sisemised konfliktid otsivad ventiili väljapoole.
Tekkinud käitumismustreid tajutakse sageli kahjulike ja soovimatutena. Põhiprobleemi, sisemist konflikti, siiski ignoreeritakse. Psühhoanalüütiline lähenemine püüab nüüd nende põhiprobleemidega tegeleda ja neid lahendada.
Selles mõttes on see põhjalikum kui muud teraapiavormid, kuna see töötab mitte ainult kahjuliku käitumise, vaid ka selle põhjuse nimel, vaid võtab ka kauem aega. Seetõttu ei tohiks seda ravivormi pigem vahetult enne uuringut valida. Hüpnoos on teadlikult algatatud, sügav seisund lõõgastus.
Kui seda kasutatakse terapeutiliselt, siis räägitakse hüpnoteraapia. Hüpnoosi uurimisel kogetakse olukordi, mis kulgevad siiski positiivselt. Seda mõtteprotsessi saab kasutada aju positiivse kogemusena ja tugevdab enesekindlust. Seega saab positiivseid mõtteid treenida. Lisaks saab teadvustamata motivatsioone ja konflikte hüpnoosis selgitada ja edasisel kursusel edasi töötada.
