Cerebellum
VäikeajuThe väikepea asub kuklasagara all tagumises lohus ja kinnitub end aju tulenevad tagant. See on jagatud kaheks poolkeraks ja keskosaks väikepea (Vermis cerebelli). Selle võib jagada ka väikeaju (sees) ja väikeaju ajukooreks (väljaspool). Ajukoor sisaldab kolme rakukihti: molekulaarset kihti, Purkinje rakukihti ja graanulite rakukihti (väljastpoolt sissepoole).
. väikepea on ühendatud aju vars kolme nn väikeajujalaga, ülemine, keskmine ja alumine (pedunculus cerebelli superior, medius and inferior). Väikeaju esiosa ning ponide ja piklikaju tagumise osa vahel asub neljas vatsake, mis on täidetud tserebrospinaalvedelikuga (liköör). Neli närvirakk tuumad paiknevad väikeaju mõlemal küljel.
Tuum fastigii, nucleus globosus, nucleus dentatus ja nucleus emboliformis. Nendes tuumades võetakse vastu, lülitatakse ja edastatakse teavet närvirakkude kohta. Seega mängib väikeaju keskset rolli liigutuste peenhäälestamisel.
See muudab ajukoores motokeskuse algatatud “jämedate motoorsete oskuste” nii-öelda peenmotoorikaks. Väikeaju saab selle kohta palju teavet. Muuhulgas närvikiud alates selgroog, ajukoor, aju vars ja tasakaaluorganid jooksevad väikeaju.
Need närvikiud kulgevad eelpool mainitud kolmes väikeajujalus. Pärast teabe töötlemist ja kooskõlastamist saadab väikeaju oma muudetud versiooni nägemiskühm, retikulaarne formaat, tuuma ruber aju keskosas ja närvirakk eest vastutavad tuumad tasakaal (vestibulaarsed tuumad). Lisaks motoorsete funktsioonide juhtimisele ja häälestamisele näib väikeaju mängivat olulist rolli ka üks kord õpitud ja aja jooksul automatiseeritud liikumismustrite salvestamisel.
Arutletakse ka selle üle, kas väikeaju mängib rolli ka sellistes kognitiivsetes protsessides nagu käitumine ja afekt. Funktsionaalsuse mõttes võib väikeaju jagada veel kolmeks erinevaks osaks. Peamiselt vastutab vestibulocerebellum tasakaal, sirgjoonelisus ja kooskõlastamine silmaliigutused.
Spinocerebellum vastutab seismise ja kõndimise eest. Pontocerebellum on kogu mootori funktsiooni peenregulaator. Olgu see siis kohvitassi haare, pintsetihoidik või klaverit mängima.
Väikeaju kahjustused toovad mõnikord kaasa suhteliselt iseloomulikud leiud. Kõige tüüpilisem sümptom on väikeaju ataksia. Seda on näha istudes, seistes või kõndides.
Ilma toeta pole enam võimalik kindlalt püsti istuda ega seista, kõnnakumuster on laia jalaga (laiapõhjaline) ja kohev, see näib jämedamootoriline ja kohmakas. Teised neuroloogilised sümptomid on väikeaju kahjustusele suhteliselt iseloomulikud, neid saab tuvastada lihtsate kliiniliste uuringutega: värisemine on värin (värisemine), mis muutub teravamaks kui osutus sõrm läheneb sihtmärgile. Seda saab testida, tuues patsiendi indeksi sõrm omale nina.
Kui sõrm kiigub üha rütmilisemalt välja, seda lähemale nina, see näitab kavatsust värisemine. Teine test väikeaju probleemi diagnoosimiseks on vastandlike liikumiste kiire vaheldumine, näiteks käe pööramine nii, et kõigepealt oleks peopesa ja seejärel tagumine käsi. Kui see pole võimalik või on selgelt vankuv ja keeruline, nimetatakse seda düsdiadokokineesiks ehk võimetuseks teha kiireid vahelduvaid (antagonistlikke) liigutusi.
Veel üks märge väikeaju kahjustus on nn tagasilöögi nähtus. Siin haarab arst patsiendi küünarvarre sisse painutatud küünarliiges ja tõmbab selle enda poole, paludes patsiendil selle vastu hoida. Kui arst laseb nüüd äkki lahti, ei saa patsient piisavalt kiiresti ja koordineeritult reageerida ning lööb tema pihta küünarvarre näos.
Seda hoiab arst ära turvakäepidemega. Väikeaju kahjustused näitavad seega üsna tüüpilisi sümptomeid, mida saab kliinilises-neuroloogilises igapäevaelus esialgu ilma suurema vaevata tuvastada.
