Vaktsineerimine, vaktsiin ja revaktsineerimine
Et vältida nakatumist a hepatiidi B-viirus, soovitab püsiv vaktsineerimise komisjon (STIKO) mitut aktiivset vaktsineerimist hepatiit B viirus. Vaktsiin koosneb valguainest (HbsAG), mis on õllepärmist geneetiliselt muundatud ja rikastatud alumiiniumiühenditega, et parandada viiruse aktiivset kontrolli oma keha poolt (immuunvastus). Lisaks sisaldab vaktsiin mõningaid stabiliseerivaid komponente (antibiootikumid(formaldehüüd või fenoksüetanool).
Vaktsineerimine toimub tavaliselt lihases (lihasesiseselt) õlavarre (deltalihas) või lastel kints lihas. Organismi immuniseeritakse siin asjaoluga, et vaktsiin sisaldab ainet, mis on väga sarnane RV pinna struktuuriga hepatiidi B viirus (Hbs antigeen). Selle tulemusena õpib keha seda struktuuri ära tundma (ja ka korraliku nakkuse korral uuesti ära tundma) ja selle vastu tegutsema.
Seda tehakse püüduriosakeste (antikehade), mis suudab seonduda vastava pinnastruktuuriga. Relvastatuna teadmistest pinna struktuuri ja sellega seotud lõksu osakeste kohta, saab keha seejärel edukalt eemale hoida hepatiidi B-nakkused tulevikus. Tavaline vaktsineerimine tuleb teha kõigile lastele 3 vaktsineerimise (põhilised immuniseerimised) kujul pärast sündi (0. nädal), vanuses 1 kuu ja 6-12 kuud pärast esimest vaktsineerimist. Ligikaudu 2 - 6 nädalat pärast kolmandat vaktsineerimist on kaitse hepatiit B viirus algab ja kestab umbes 10 aastat.
10 aasta pärast on soovitatav määrata olemasolevate kaitsemolekulide (anti-Hbs) arv veri ja teha revaktsineerimine vastavalt väärtusele (vaktsineerimise tiiter <100 RÜ). Lisaks on täiskasvanutel, kellel on suurem risk nakatuda hepatiit B viirus, kas tööl või mitte (nt tervis hooldustöötajad), peaksid tagama, et organismis oleks piisavas koguses viirusevastaseid kaitsemolekule veri (viiruse tiiter) ja vajadusel läbima revaktsineerimise.
Samamoodi võivad olla immuunpuudulikkusega isikud (nt dialüüs patsiendid) peaks olema regulaarne veri testid (tiitrikontrollid) ja kui anti-Hbs väärtus on <100 IEl, vaktsineeritakse revaktsineerimisega. Võimaliku infektsiooni tekkimisel, näiteks nõelatorkevigastuse või limaskesta kokkupuutel B-hepatiidiga nakatunud inimesega, soovitab püsivaktsineerimise komisjon (STIKO) nn. kokkupuutejärgne profülaktika. See tuleks läbi viia nii kiiresti kui võimalik (<6 tundi pärast kokkupuudet) nn aktiivse ja passiivse samaaegse vaktsineerimise vormis.
See tähendab, et mõlemad kaitsvad ained (antikehade), mis võitlevad viirusega viivitamatult, kuid ei moodusta a mälu (passiivne vaktsineerimine) ja viiruse komponente (antigeene) keha enda kaitsemolekulide moodustamiseks (aktiivne vaktsineerimine) vaktsineeritakse samaaegselt erinevates kohtades (nt erinevad õlavarred). Samuti peaksid seda saama B-hepatiidiga nakatunud emade imikud kokkupuutejärgne profülaktika 12 tunni jooksul pärast sündi. Kõrvaltoimed, mis võivad ilmneda a B-hepatiidi vaktsineerimine on ajutised nahareaktsioonid (punetus, valu, turse, turse lümf vaktsineerimise piirkonnas, allergilised reaktsioonid, seedetrakti kaebused, peavalu, valutavad jäsemed ja palavik.
Vaktsineerimise raskemate kõrvaltoimete, näiteks allergiliste reaktsioonide korral tuleb pöörduda arsti poole, kes saab hinnata reaktsiooni raskust ja kavandada edasisi meetmeid. Rasedaid ja imetavaid emasid ei tohiks võimalike arenguhäirete tõttu vaktsineerida. Lisaks tuleb vaktsineerimine hoolikalt kaaluda ja vaktsineerimise järjestusi jälgida isikutel, kes ei talu vaktsiini komponente.
ja üldiselt, kui HBs antigeeni tiiter on piisav, vähendatakse nakatumise riski miinimumini pärast kolme vaktsineerimist osana põhilisest immuniseerimisest. Tuleb siiski märkida, et mitte kõik inimesed ei reageeri B-hepatiidi vaktsiinile võrdselt hästi. On patsiente, kellel immuunvastus puudub või on see väga madal, neid nimetatakse mittevastavateks või vähese reageerimisega.
Sellistel patsientidel tuleb piisava kaitse tagamiseks vaktsineerida tavapärasest rohkem. Neid isikuid ei filtreeri aga alati välja a vereanalüüsi vaktsineerimise edukuse kontrollimiseks (tiitri määramine). Sellisel juhul on oht, et vaatamata formaalselt piisavale vaktsineerimisele areneb neil inimestel B-hepatiit. Seetõttu soovitab Robert Kochi Instituudi alaline vaktsineerimiskomisjon (STIKO) tiitri määramise abil kontrollida vaktsineerimise edukust. 4–8 nädalat kõikidele näidustusgruppidele (nõrgenenud immuunsusega patsiendid, tööalaselt kokku puutuvad isikud, kontaktisikud, reisimine teatud riikidesse).
