Diagnoos
Diagnoos aordi rebend pole lihtne valmistada. Kuid rebenemise kahtluse korral tuleb tegutseda väga kiiresti, kuna suremus on sõltuvalt purunemise suurusest ja asukohast väga kõrge. - rebenemine või laienemine aordi saab diagnoosida ultraheli, eriti neelates ultraheli, CT ja MRI. Röntgenkiirgus võib anda märku pisarast, kuid ei sobi diagnoosimiseks.
Esmaabi aordi rebenemise korral
Kirurgiline sekkumine on hädavajalik ägeda haiguse korral aordi rebend. Seega, kui aordi rebend kahtlustatakse, tuleb viivitamatult helistada hädaabinumbril (112), kuna patsient tuleb võimalikult kiiresti viia kardiotorakaalse kirurgia kliinikusse / keskusesse. Aordipisara diagnoosimine on aga tehnilise abita keeruline abivahendid (nt ultraheli), kuna peaaegu kõik pisarad on pigem spontaansed kui traumaatilised.
Kuni erakorralise arsti saabumiseni on vaja patsient paigutada haiglasse stabiilne külgne asend teadvusetuse korral ja šokk šoki korral asend. Tagage piisav soojus või soojendav aluskate, st kui võimalik, katke patsient ja ärge asetage teda külmale kivipõrandale, vaid vaibale. Patsient tuleb maha rahustada ja varustada piisavalt hapnikku (nt. Kui hapniku sond on patsiendi varasemate haiguste tõttu saadaval, tuleks rakendada hapnikusond).
Samuti tuleb pulsi ja hingamist regulaarselt kontrollida kuni abi saabumiseni. Kui vereringe on juba peatunud, tuleb patsient viivitamatult elustada (süda-kops elustamine). Kuna verejooksu saab peatada ainult operatsioon, saab kiirabiarst sümptomeid ravida ainult enne haiglasse jõudmist. Sellised sümptomid nagu tõsised rind/tagasi valu, õhupuudus, teadvusetus, veri käte ja jalgade rõhu erinevused, tugev langus vererõhk kuni šokk ja võib esineda täielik vereringepuudulikkus. Kõige tähtsam on nende sümptomite leevendamine, hoides samal ajal vereringet stabiilsena ja leevendades valu.
Ravi
Sõltuvalt aordipisara asukohast ja suurusest on erinevaid ravivõimalusi. Rebendit saab ravida veresoonte proteesiga kirurgiliselt või kasutades a stent, mis sisestatakse kateetrite abil. Lisaks on veri rõhk tõstetakse ravimite abil umbes 110/60 ja jälgitakse hoolikalt.
Raske valu saab opiaatide abil kontrollida. Aordipisara kirurgiliseks raviks on kaks erinevat kirurgilist tehnikat. Esimene tehnika on avatud, tavapärane ravi.
Siin avatakse vasak rindkereõõs (rindkere) (nn vasak-külgmine torakotoomia), kui aordipisar on rindkere aordi tasemel. Kui aordipisar asub rohkem kõhu aordi piirkonnas, tehakse pikisuunaline sisselõige tavaliselt kõhu keskele või harvem külje või põiki kõhu sisselõige. Vigastatud osa aordi paljastatakse ja asendatakse kas proteesiga või suletakse otsese õmblusega.
See protees võib olla plastikust valmistatud nn toru või Y-protees ja sulgeb selle vigastatud osa aordi. AY protees koosneb kolmest ühendatud torust (Y-kujuline) ja valitakse, kui see on ühendatud laevad nagu vaagnaarterid on samuti vigastatud ja neid tuleb lahutada. Vastasel juhul valitakse lihtsam torukujuline protees.
Seda tüüpi operatsioon on suur oht, eriti polütrumaatiliste patsientide jaoks, st raskete ja eluohtlike kaasuvate vigastustega patsientide jaoks. Operatsioon võtab väga kaua aega ja seda tehakse all üldanesteesia. Lisaks on ainult üks pool kops on töö ajal ventileeritav ja ühendus a süda-kops masin võib samuti olla vajalik.
Teine tehnika on endovaskulaarne stentimine (TEVAR = Thoracic Endovascular Aortiv Repair). Sel juhul toetatakse arvutit tomograafiliselt angiograafia (aordi kujutamine pildistamistehnika abil) viiakse läbi kõigepealt. Selle uuringu käigus saab aordit hinnata.
Sobiv suurus a stent on valitud. A stent on laiendatav toru, mis võib olla valmistatud kas metallist või plastikust võrgusilmast. Selline stent sisestatakse aordi.
Seda tehakse arteriaalse femoralise, st tuiksoon kohta kints. Angiograafilise kontrolli all viiakse stent edasi reiearter aordini ja asetsevad rebenemise kohas. Stent on nüüd aordipisara kohal.
Aja jooksul on endoteel (aordi sein) võib aordist stendi üle kasvada ning pisara sulgemine ja aordi säilinud kalts on kindlustatud. Sellist operatsiooni saab teha ka seljaaju või lokaalselt anesteesia ja ei vaja üldanesteesiat nagu avatud operatsiooni korral. Ägedale aordipisarale järgneb pikem intensiivne meditsiiniline ravi ja järelevalve.
Mõnel juhul tuleb kahjustatud isikut hoida kunstlikus ruumis kooma et kehal oleks aega paraneda. Paranemise täpset kestust ei saa kindlaks määrata, kuna see varieerub individuaalselt sõltuvalt mõjutatavast inimesest ning rebenemise ja ravi tüübist. Täielik paranemine võib aga võtta mitu kuud. Selle aja jooksul ei ole kahjustatud isik füüsiliselt võimeline täielikku koormust võtma.
