Ellujäämis võimalus
Ellujäämismäärad on meditsiinis üldiselt esitatud kui „5-aastase elulemuse“ statistiline väärtus. See väljendab ellujäänute arvu protsentides pärast 5 aastat määratletud patsiendirühmas. Sest Ewingi sarkoommärgitud elulemus jääb vahemikku 40% kuni 60-70%.
Need laiad vahemikud tulenevad asjaolust, et ellujäämise määr sõltub vastava luupiirkonna nakatumisest. Näiteks kui luud kätest ja / või jalgadest on 5-aastane elulemus 60-70%. Kui vaagna luud on ellujäämismäär 40%.
Kui suur on tagasilanguse oht?
Viie aasta keskmine elulemus on 5%. Siinkohal võib eeldada, et see on agressiivne ja pahaloomuline vähk. Viie aasta elulemus näitab, et keskmiselt pool diagnoositust Ewingi sarkoom viib surma. Kui aga pärast 5-aastast edukat ravi Ewingi sarkoom uusi avastusi ei ole võimalik avastada, vähk väidetavalt ravitakse.
Hooldus
soovitused:
- 1. ja 2. aastal: peaks olema kliiniline uuring iga kolme kuu tagant. Tavaliselt hõlmab see kohalikku elanikku Röntgen kontroll, laboratoorsed uuringud, rindkere CT ja kogu keha luustik stsintigraafia. Kord poole aasta jooksul tehakse tavaliselt kohalik MRI.
- Aastatel 3 kuni 5: kliiniline uuring tuleks teha kuue kuu tagant. Selle läbivaatuse käigus oli kohalik Röntgen ülevaatus, laboratoorsed uuringud, rindkere CT ja kogu keha luustik stsintigraafia tavaliselt tehakse. Kord aastas tehakse tavaliselt kohalik MRI. - Alates 6. aastast tehakse tavaliselt üks kord aastas järgmist: an Röntgen kontroll laboratoorsete uuringute ja rindkere ning kogu keha skeleti CT abil stsintigraafia ja kohalik MRI.
kokkuvõte
Haigus (Ewingi sarkoom) sai oma nime James Ewingi 1921. aastal tehtud esimese kirjelduse järgi: väga pahaloomulised kasvajad, mis arenevad degeneratsiooniga primitiivsetest neuroektodermaalsetest rakkudest (= närvirakkude ebaküpsed eelkäijad). Seega kuuluvad Ewingi sarkoomid primitiivsete, pahaloomuliste, tahkete kasvajate hulka. Nagu juba eespool mainitud, mõjutavad Ewingi sarkoomid peamiselt pika torukujulise keskosa luud ja vaagna, kuid on ka võimalik, et õlavarre (= õlavarre) või ribid mõjutatud, nii et paralleelselt osteosarkoom ilmuvad.
Kaasnevate põletikunähtude tõttu segiajamine osteomüeliit on mõeldav. Tõttu metastaasid, mis tekivad väga kiiresti (umbes 1⁄4 kõigist patsientidest näitab juba nn tütart metastaasid diagnoosimisel) võib Ewingi sarkoome leida sarnastest pehmetest kudedest rabdomüosarkoom.
Metastaasid mõjutavad tavaliselt kõige rohkem kopse. Põhjused, mis võiksid olla vastutavad arengu eest Ewingi sarkoom on siiani teadmata. Kuid praegu eeldatakse, et ei geneetiline komponent (pärilikkus) ega juba teostatud kiiritusravi saab vastutada arenduse eest.
Siiski on leitud, et Ewingi sarkoom esineb sageli siis, kui perekonnas esineb skeleti anomaaliaid või kui patsiendid kannatavad retinoblastoom (= noorukieas esinev pahaloomuline võrkkesta kasvaja) alates sünnist. Uuringud on näidanud, et nn Ewingi sarkoomi perekonna kasvajarakud näitavad muutust kromosoomis nr. 22.
Eeldatakse, et see mutatsioon (geneetiline muutus) esineb umbes 95% -l kõigist patsientidest. Ewingi sarkoomid võivad põhjustada turset ja valu mõjutatud piirkonnas (piirkondades), mis võib olla seotud ka funktsionaalsete piirangutega. Palavik ja mõõdukas leukotsütoos (= leukotsüütide arvu suurenemine veri) on samuti mõeldavad.
Segiajamise võimaluse tõttu näiteks osteomüeliitidega (vt eespool) ei ole diagnoosimine alati lihtne ja võib seetõttu nõuda biopsia (= koeproovi peenkoekontroll) lisaks pildistamisprotseduuridele (röntgenuuring). Terapeutilisi lähenemisviise rakendatakse tavaliselt mitmel tasandil. Ühelt poolt näeb operatsioonieelne nn raviplaan tavaliselt ette kemoterapeutilist ravi (= neoadjuvant keemiaravi).
Isegi pärast kirurgilist eemaldamist Ewingi sarkoom, ravitakse patsienti kiiritusraviga terapeutiliselt ja vajadusel uuendatakse keemiaravi. See on koht, kus erinevus osteosarkoom muutub märgatavaks: Võrreldes Ewingi sarkoomiga on osteosarkoomil madalam kiirgustundlikkus. Kas kordused (kasvaja uuenenud kasv) tekivad, sõltub suuresti metastaaside moodustumise ulatusest, reaktsioonist operatsioonieelsele keemiaravi ja kasvaja eemaldamise “radikaalsus”. Praegu eeldatakse, et viieaastane ellujäämise tõenäosus on umbes 50%. Eelkõige on viimase 25 aasta kirurgilised parandused võimaldanud parandada ellujäämise tõenäosust
