Mis on lubjastunud neer?
Lubjastunud neer (tuntud ka kui nefrokaltsinoos) kirjeldab kliinilist pilti, milles suurenenud kaltsium ladestub neerudesse. Põhjused võivad olla väga erinevad, kuid põhinevad tavaliselt ainevahetushäirel. Tagajärjed ulatuvad neer düsfunktsioon lõpule viia neerupuudulikkus.
Vahel siiski lubjastunud neer viitab ka neeru kaltsifikatsioonile tuiksoon, st anum, mis varustab neeru veri. Sellisel juhul võib kahjustada ka neerufunktsioon. Haiguse põhjusteks on siiski pigem südame - veresoonkonna haigused, st lubjastumine ja rasvade ladestumine laevad.
Kaltsifitseeritud neeru põhjused
Kaltsifitseeritud neeru põhjused on tavaliselt häiritud kaltsium ainevahetus. Näiteks võib suurenenud imendumine soolestikus põhjustada enamat kaltsium hoiused neerus. Luu ainevahetus võib toota ka tavapärasest rohkem kaltsiumi ja viia seega kaltsiumi kuhjumiseni.
Enamikul juhtudel on haiguse arengus seotud ka juba neerufunktsiooni piiramine. Neerufunktsiooni vähenemise tõttu ei eritu kaltsium enam piisavalt, vaid see koguneb neerudesse. See halvendab omakorda neerufunktsiooni, mis võib viia nõiaringi.
Hoiused võivad ilmneda ka osana muudest haigustest, näiteks ladustamishaigustest või kasvajahaigused. See muudab keha kaltsiumi töötlemise viisi, mis võib viia kaltsiumi sadestumiseni. Lisaks võivad kaasasündinud neeruhaigused põhjustada ka neerufunktsiooni piiramist, mis võib ilmneda isegi enne sündi.
Seetõttu tekivad lastel juba neeru kaltsifikatsioonid. Neeru lupjumine võib esineda ka kujul neerukivid, sel juhul lupjumine akumuleerub ühes punktis ja moodustab neerukoes kivi. Neerukivid on kaltsiumiladestuste kogunemine kindlasse kohta, nii et seal tekivad nn konkreemid.
Selle põhjuseks on sageli liiga vähene joomine koos a dieet rikkalikult oksalaati (nt spinatis). Korduvad kuseteede infektsioonid, millest mõned ulatuvad kuni neerudeni, soodustavad ka neerukivid. Kui tekivad metaboolsed haigused, mis suurendavad kaltsiumi eritumist uriiniga või kui see eritumine on häiritud, koguneb neeru palju kaltsiumi.
See võib viia ka neerukivide moodustumiseni. Neerukivid esinevad ka perekondades sagedamini, mistõttu eeldatakse haiguse geneetilist komponenti. Enamasti pole kive esialgu märgata.
Sümptomid ilmnevad ainult siis, kui kivi tuleb maha ja jääb kinni kusejuha või kui see liigutab sissepääs kuseteedesse neeruvaagna. Tulemus on kohutav valu, mõnikord tekib nn hematuria, milles veri rakud sisenevad uriini ja uriin muutub punaseks. Haigust saab kõige paremini diagnoosida ultraheli.
Seal paistavad kivid neerukoes heledana silma. Neerukive saab tuvastada ka muude pildistamistehnikate abil, näiteks röntgenikiirgus või CT. Teraapia seisneb neerukivide eemaldamises.
Seda saab teha operatsiooni abil või šokk laineteraapia. Seejärel peaksid kahjustatud isikud veenduma, et nad joovad piisavas koguses vett. On ka ravimeid, mis parandavad kaltsiumi eritumist, mis tähendab, et neerukoes jääb vähem kaltsiumi.
Kõik selle sarja artiklid:
