Mis on tetra spastilisus? | Spastilisus

Mis on tetra spastilisus?

Tetrasustamine on spastilisus mis on olemas mõlemal käel ja mõlemal jalal, st kõigil neljal jäsemel. Põhjuseks on nn püramiidtrakti kahjustus. See on närvijuhe, mis kannab teavet ja käske liikumiste kohta aju kaudu selgroog lihastele.

Kui püramiidtrakt on kahjustatud, on häiritud ka käsu edastamine liikumise teostamiseks. Kuna tetra mõjutab kõiki jäsemeid spastilisus, on kahjustuse asukoht raudtee väljapääsu kohal närve käelihaste jaoks. Võimalikud kahjustused asuvad selgroog aasta kael piirkonnas või aju - vars (ajupiirkond, mis ühendub selgroog ja mille kaudu püramiidtrakt läbib). Püramiidtrakti kahjustused põhjustavad nn lihase kasvu refleks, st refleks mis käivitatakse näiteks biitsepsi lihase poolt ja mis on tõmbluse kaudu nähtavad ka biitsepsi lihases. Lisaks on lihase vastupinge suurenenud, kui seda püütakse liigutada passiivselt, st ilma asjaomase isiku abita.

Spastilisuse teraapia

Ravimisel või lahendamisel spastilisus, peaks algusest peale olema selge, et absoluutset ravi pole oodata. Erinevad meetmed võivad vaid kaebusi vähendada, kuid see toob patsientidele tavaliselt kaasa tohutu kergenduse. Liikuvust saab parandada ja valu lihastes või liigesed leevendavad erinevad füsioteraapia tehnikad ja muud liikumiskontseptsioonid (Bobath, veeteraapia, terapeutiline ratsutamine). Toetuseks võib kaaluda ka ravimite kasutamist.

Spastilise paralüüsi ravimisel pole edukuse retsepti, kuid soovitav on erinevate teadusharude vastastikune mõju. Iga patsient peaks saama oma individuaalselt kohandatud raviprogrammi, kuna spastilisus on kliiniliselt eriti muutlik pilt, eriti erineval määral. Enamik harjutusi, mis on mõeldud olemasoleva spastilise paralüüsi korral liikumise parandamiseks või spastilisuse leevendamiseks, pärinevad füsioteraapiast (füsioteraapiast).

Näiteks füsioteraapias liigutab mõjutatud jäsemeid terapeut passiivselt, et säilitada nende liikuvus. Patsiendi teostatavad harjutused on suunatud peamiselt jõu kasvatamisele - treenitakse mitte ainult spastilisi lihaseid, vaid ka terveid lihasgruppe. Lihaseid tervikuna üles ehitades saavad võimalikuks lihaste spastilise pinge vastased liikumised.

Oluline abi on siin veeteraapia. Vees saab paljusid liigutusi teha ilma suurema lihasjõuta. Lisaks, ujumine tugevdab selga, kätt ja jalg lihaseid.

Teine harjutus kõige laiemas mõttes on terapeutiline ratsutamine. Siin sõidab spastilisuse käes kannatav patsient hobusega, kellel peaksid siiski olema erilised omadused (mitte liiga suur, mitte liiga palju temperamenti). Läbi hobuse lihaseid lõdvestava soojuse ja loomuliku liikumise ratsutamise ajal, mis on sarnane liikumisel liikumise ajal, saab (uuesti) õppida liikumismustreid, tasakaal saab treenida ja lihaseid pingutada.

Bobathi kontseptsioon on tsentraalse paralüüsiga patsientide rehabilitatsioon (võimete taastamine nagu enne haigust) aju või seljaaju). See põhineb eeldusel, et närvisüsteem on võimeline viima kahjustatud ajupiirkondade funktsioonid tervislikesse piirkondadesse ja seega taastama füüsilisi funktsioone. Selle Bobathi kontseptsiooni raames on spastilisusest mõjutatud jäsemed või pool kehast eriti soodustatud ja integreeritud päevakavasse.

Aju seisab seega silmitsi halvatud kehaosade tekitatud stiimulitega. Nii tundlikkust kui ka liikumist treenitakse igapäevaselt ja see lülitatakse igasse liikumisjärjestusse, nii et kahjustatud jäsemed saavad pidevalt väljakutseid. Näiteks ei tohiks hemipleegiaga patsient lamada voodis, vaid peaks võimaluse korral istuma laua taga loomulikus asendis, kui olukord on sobiv.

Üldiselt on Bobathi kontseptsioon mõeldud spastilisuse vähendamiseks, kahjustatud jäsemete asenditaju suurendamiseks (propriotseptsioon), vabastage valu ja tagastada patsiendile elukvaliteet võimalikult normaalse päevakavaga. Kuna kontseptsioon on eriti alguses eriti keeruline, nõuab see patsiendi, hooldaja ja lähedaste tihedat koostööd. Spastilise paralüüsi ravimiteraapia on keeruline.

Kuigi on olemas erinevaid spasmolüütilisi (spasmilist leevendavat) ravimeid, mis toimivad lihastoonuse vähendamise kaudu, mõjutavad need kõiki keha lihaseid. Seetõttu lõdvestub kogu patsiendi lihaskond. Üleannustamine võib põhjustada ka tõsiseid kõrvaltoimeid, näiteks hingamise seiskumist, mis mõjutab negatiivselt kõrvaltoimete suhet.

Teine võimalus on botuliinitoksiini kasutamine, tuntud Botox kosmeetiline kirurgia. Botox on närvimürk, mida kasutatakse siin väga lahjendatud kujul. Närv on immobiliseeritud süstimisega, mis takistab stiimulite edasikandumist ja põhjustab spastiliselt kitsaste lihasrühmade lõdvestumist.

Niinimetatud intratekaalse baklofeeni ravis süstitakse ravimit baklofeeni pidevalt seljaaju kanal (vesi närvis) ravimipumba kaudu. Baklofeen on lihaseid lõõgastav ravim (lihasrelaksant) ja selles ravimvormis on kõige võimsam ravimravi vorm. Seda kasutatakse ainult raskete spastilise paralüüsi korral, näiteks MS-s (hulgiskleroos). Botox® on üks paljudest spastilisuse ravimise võimalustest.

Süstla abil saab süstida intramuskulaarselt, st otse lihastesse, erinevaid koguseid. Botuliinitoksiini (Botox® on lühend botuliinitoksiin A-st) kasutatakse spastilisuse raviks. See pärsib atsetüülkoliin.

Atsetüülkoliini on neurotransmitterehk aine, mis vahendab teabe edastamist närvirakkude vahel. Kui see puudub, väheneb spastilisus. Magneesium võib olla efektiivne kerge spastilisuse vormis.

Magneesium on elektrolüüdi antagonist kaltsium, mis on vajalik lihase kokkutõmbamiseks. Vastavalt magneesium viib lõõgastus lihase. Seetõttu aitab lihtne vees lahustatud magneesiumi tablett sageli kergete spasmide korral, mis ilmnevad näiteks vasikatel pärast treeningut.

See tasakaalustab elektrolüüdi tasakaal kehas ja toob magneesiumi ja kaltsium tasakaal harmooniaks. Tuleb siiski märkida, et magneesium toetab ainult spastilisust ega suuda seda ravida. Kahjuks ei saa spastilisust enamikul juhtudel täielikult ravida.

Sümptomeid saab siiski oluliselt vähendada, kui haigus avastatakse varakult ja osutatakse piisavat ravi. Oluline on näiteks pidevalt teostada harjutusravi ehk füsioteraapiat või tegevusteraapiat, et vältida lihastõmbluste ja spasmide progresseerumist ning seeläbi vähendada spastilisust.