Sümptomid
Sümptomid äge hingamispuudulikkus on etapispetsiifilised. 1. Etapis on hapnikupuudus veri (= hüpokseemia) ja suurenenud hingamissagedus (= hüperventilatsioon). See toob kaasa happe-aluse nihkeid tasakaal, pH tõuseb (= hingamisteed alkaloos).
2. etapis suureneb hingamishäire üha enam ja ilmuvad kopsu laigulised, triibulised tihedused, mis muutuvad nähtavaks Röntgen pilt. 3. etapis toimub lisaks hüpokseemiale süsinikdioksiidi sisalduse suurenemine (= hüperkapnia), kuna CO2 ei saa enam piisavalt välja hingata. Seda nimetatakse globaalseks hingamisteede puudulikkuseks ja seda iseloomustab vähenev pO2 ja suurenev pCO2. Hape-alus tasakaal nihkub happelisele pH-le, mille tulemuseks on hingamisteed atsidoos. Röntgen pilt näitab nüüd mõlemal küljel varje.
Diagnoos
Ägeda progresseerumise jälgimiseks tehakse röntgenikiirgus kops läbikukkumine. Samamoodi, veri happe-aluse jälgimiseks on vaja gaasianalüüsi (vereproov võetakse kõrvanibust) tasakaal. Ägeda korral kops ebaõnnestumine, kopsufunktsioon näitab kopsu hapniku neeldumisvõime (= difusioonivõime) ja kopsu paisutatavuse (= vastavus) vähenemise varajasi märke. Selle välistamiseks tehakse südame kaja süda haigus. Diagnoosi seadmiseks peavad olema täidetud 3 kriteeriumi:
- Käivitusfaktori olemasolu
- Hüpokseemia, mis ei allu ravile
- Avastamine kops muutused Röntgen pilt, mis pole tingitud südamest kopsu turse.
Ravi
Võimalusel tuleks kõrvaldada ägeda kopsupuudulikkuse põhjus, nt vereringe šokk. Seejärel viiakse läbi sümptomaatiline ravi. Suureneva õhupuuduse tõttu tuleb patsiente ventileerida.
Kuna aga normaalne ventilatsioon kahjustaks kopse, kasutatakse kopsu kaitsvat ventilatsiooni (äge kopsupuudulikkus). See koosneb madalast tipurõhust ja madalast hingamine köited. See on ühendatud positiivse rõhuga väljahingamise lõpus (= väljahingatav rõhk, PEEP).
Niipea, kui patsient hingab spontaanselt, abistab spontaanselt hingamine kasutatakse tehnikaid (näiteks BIPAP või APRV). Alternatiivina võib masin, mis kõrvaldab vereringe venovenoosse laienemise kaudu kehavälise (= kehavälise) CO2 ja rikastab veri koos hapnikuga saab kasutada nn EKMO-d (kehaväline membraaniga hapnikuga varustaja). Rasketel juhtudel pannakse patsient lamavasse asendisse või spetsiaalsesse voodisse pideva 60 ° pöörlemisega.
See on toetav meede hapniku jaotuse parandamiseks. Patsienti tuleb toita enteraalselt. Ravitakse tüsistusi, näiteks infektsioone antibiootikumid.
Hilisel paranemisjärgus parandavad kortikosteroidid kopsufibroosi. Kopsusiirdamine (äge kopsupuudulikkus) on viimane abinõu. Viimane võimalus on kopsu siirdamine (äge kopsupuudulikkus).
Kunstlik kooma ägeda kopsupuudulikkuse korral
Ägeda kopsupuudulikkuse korral ei suuda kops järsku enam keha piisavalt hapnikuga varustada. See toob kaasa eluohtliku olukorra, mis vajab lühikese aja jooksul väga ulatuslikku ravi. Nendel juhtudel vajab kops kannatanud inimese ellujäämise tagamiseks tugevat mehaanilist tuge.
Meditsiinialaste teadmiste praeguse seisukorra kohaselt ECMO (selleks kasutatakse kehavälist kopsumembraani hapnikuga varustamist). Mõjutatud inimese hapnikuvaene veri juhitakse kehast masinasse. Seal on see hapnikuga rikastatud (täiendatud) ja seejärel tagasi kehasse.
Kuna meetod on väga invasiivne, st see sekkub tugevalt inimkeha süsteemi, paigutatakse mõjutatud isikud tavaliselt kunstlikuks kooma Selle eesmärgi jaoks. Vahepeal on aga ka üha rohkem ärkvel olevaid EMOSe. Siin on kahjustatud inimene teadvusel, saab süüa, juua ja rääkida ning taastusmeetmeid, nagu kergete lihaste treenimine, saab alustada kiiremini. Kunstlik kooma kopsupõletiku korral
