Diagnostika
Esiteks a haiguslugu (anamnees) ja kahjustatud piirkonna uurimine arsti (eelistatavalt kõrva-nina-kurguarsti või hambaarsti) poolt on vajalik. Aasta ägedas staadiumis osteomüeliit, kõrgendatud veri rakkude settimise määr (BSG) ja suur hulk valged verelibled aasta vereanalüüs (leukotsütoos) mängivad suurt rolli osteomüeliit. Mõlemad vormid osteomüeliit saab tuvastada röntgenikiirgus, kuigi mõnel juhul avastatakse neid üsna hilja.
Reeglina kompuutertomograafia (CT), magnetresonantstomograafia (MRI) või isegi luu stsintigraafia on paremad. Kuid kõik need meetodid on ka kallimad ja keerukamad, mistõttu neid kasutatakse ainult juhul, kui kahtlust ei õnnestunud eelnevalt kinnitada. Diagnoosi saab kinnitada ainult koeprooviga (biopsia) kahjustatud piirkonnas. Oluline diferentsiaaldiagnoos osteomüeliidi vastu lõualuu on luukasvaja.
Ravi
Ravi sõltub haiguse tõsidusest. Mõnikord on varajases staadiumis piisav konservatiivne ravi sobiva antibiootikumiga ja seda tuleks tavaliselt läbi viia umbes kolme nädala jooksul. Bisfosfonaadid, mis aitavad vältida luuainete lagunemist, on samuti ravimivalik. Kui konservatiivne ravi ei luba mingit paranemist või on seda juba edukalt proovitud, võib teha ka kirurgilise sekkumise.
Selle protseduuri käigus eemaldatakse eraldajad ja surnud luutükid. Mõnikord tuleb mõned hambad eemaldada. Lisaks saab parema tagamise eesmärgil eemaldada välimise luukihi (dekortikatsioon) veri vereringe luus. Ka siin on antibiootikumravi järjepidev jätkamine äärmiselt oluline. Viimane võimalus on alati lõualuu (osaline) resektsioon, mida saab vajadusel asendada plaatide või pookoksadega.
töö
Lõualuu osteomüeliiti tuleb esialgu alati konservatiivselt ravida, kui seisund ikka lubab. Kuna tegemist on põletikuga, tuleb kõigepealt manustada antibiootikumi, et põletik peatada ja seeläbi vältida osteomüeliidi progresseerumist. Lisaks, hüperbaarne hapnikuravi saab kasutada tapmiseks bakterid mis jäävad ellu ainult tingimustes, kus puudub hapnik (anaeroobid).
Sageli on lõualuu osteomüeliit aga nii kaugele arenenud, et abi saab ainult operatsioonist. Selle toimingu korral lõualuu mis on surnud kaugelearenenud osteomüeliidi tagajärjel, tuleb eemaldada, samuti välimine luukiht, nii et veel puutumata jäänud lõualuu saaks veri vereringe (vaskularisatsioon). Eriti rasketel juhtudel võib aga olla vaja lõualuu täielik osa eemaldada, kuna luu piirkond on juba surnud.
Seda nimetatakse lõualuu osaliseks resektsiooniks. Isegi kui see on drastiline protseduur, on see siiski võimalik, sest muidu võib põletik edasi areneda ja mitte ainult lõualuu aga ka muud luud Euroopa kolju mõjutada. Seda tuleb iga hinna eest vältida. Lõualuu uuesti luuga „täitmiseks“ tuleb lõualuu stabiliseerimiseks sisestada kas luupook või plaadid.
