Sõnade leidmise häireid ei leita ainult aastal lapsepõlv, kuid sageli ka täiskasvanueas. Sellised häired on lastel tavaliselt ajutised. Paranemisprotsessi tagamiseks ja kiirendamiseks on soovitatav ravi logopeediga.
Mis on sõnade otsimise häired?
Sellise häire paranemisprotsessi tagamiseks ja kiirendamiseks on soovitatav ravi logopeediga. Teadus eristab sõna leidmise häireid düsfaasiaks ja afaasiaks. Afaasias kahjustub kõne väljendamise võime, mille põhjuseks võivad olla neuroloogilised vigastused või kasvajad. Düsfaasia on seevastu arenguhäire. Asfaasiat saab jagada mitmeks raskusastmeks. Raskemates vormides on lisaks kõnele enesele halvenenud ka arusaamine ja lugemisvõime. Selle vormi sõnade otsimise häired ilmnevad sagedaste pausidega vestluse ajal. Need pausid tekivad seetõttu, et otsitakse sobivat sõna. Mõnes olukorras võib esineda ka vigu nii sõnavormis kui ka sõnavalikus.
Põhjustab
Sõnaotsimishäired on sageli põhjustatud keelele domineeriva poolkera ajukoores paiknevate keelega seotud piirkondade kahjustusest. aju. Nn tserebraalsed vaskulaarsed solvangud (insultid), mille tagajärjel katkeb veri voolama või viima verejooksudeni, on kõige sagedasemad põhjused. Sellisel juhul tuleb piirkondades toimida aju kõne seisukohalt olulised. Muud võimalikud põhjused sõna leidmise häirete hulka kuuluvad ajukelmepõletik, õnnetused (nt traumaatilised aju vigastus), ajukasvajadvõi dementsus häired (nt Alzheimeri haigus).
Selle sümptomiga haigused
- Kasvajad
- Alzheimeri tõbi
- Põrumine
- Ajukelmepõletik
- Stuttering
- Insult
- Laste arenguhäired
- Dementsus
- Aju kasvaja
Diagnoos ja kulg
eest ravi optimaalsete tulemustega on sõnaotsingu häire diagnoosimine eriti oluline. Siin keskendutakse sõnade leidmise häireni viiva funktsionaalse kahjustuse leidmisele. Vastava kahjustuse taseme kitsendamiseks kasutatakse nn tekstitöötlusmudelit ning leidude väljaselgitamiseks peetakse ka arsti ja patsiendi vahel arutelusid. Arst konsulteerib ka edasiste uuringutega, mille abil saab valitud meetodite abil sümptomeid täpselt kontrollida. Muuhulgas kasutatakse nii sõnade tootmise kui ka sõnade mõistmise eksameid. Lisaks sellele testitakse lisaks suulisele esinemisele ka kirjalikke tulemusi, et oleks võimalik selge diagnoos panna. Selliste uuringute jaoks on saadaval standardiseeritud katseprotseduurid (nt LeMo, Bogenhauser Semantik Untersuchung). Alles pärast patsiendi neurolingvistilise profiili loomist saab seda sobida ravi valida meetodid. Profiil tuleneb nii olemasolevatest kui ka häiritud võimetest, mis määratakse kindlaks katsemenetluses. Diagnoosimisel võetakse arvesse ka seda, kuidas patsient ise puudega toime tuleb (nt häire kompenseerimise strateegiate spontaanne kasutamine). Sugulasi küsitletakse sageli ka diagnostilise protsessi osana. Pärast leidude kogumist teavitab arst nii patsienti kui ka lähedasi kahjustuse ulatusest ja sihtmärgist ravi eesmärgid. Ravi edukus sõltub alati mitmest tegurist. Muuhulgas mängib siin rolli ka patsiendi vanus, sest vananemisega kaasnevad regenereerimisprotsessid palju aeglasemalt, mistõttu on teraapia varajane alustamine alati soovitav.
Tüsistused
Sõnaotsimishäire levinumate komplikatsioonide hulka kuuluvad suhtlemisprobleemid ja häbimärgistamine. Kui sõnade otsimise häire on tõsine, tekivad dialoogis sageli lüngad. Alati pole võimalik otsitavat sõna parafraseerida ega kasutada sünonüümi. Asja teeb veelgi hullemaks, et sünonüümide otsimine võib piirduda ka sõnade leidmise häirega. Suhtlemisprobleemide tõttu on vajalik, et teised inimesed oleksid vestluses tähelepanelikud ja kannatlikud. Ideaalis väljendab mõjutatud isik ise, milliseid reaktsioone ta sooviks näha oma lähedasesse keskkonda kuuluvate inimeste poolt. Kas teised inimesed peaksid sõna lugema või pigem ootama? Stigmatiseerimine on veel üks sõnaotsimise häire sotsiaalne komplikatsioon. Vahel jätab piirang väljastpoolt tulijatele mulje, et mõjutatud inimene pole eriti intelligentne või „teeb lihtsalt lärmi“. Võimalik, et mõjutatud inimene tõmbub selle tagajärjel üha enam tagasi. Sel põhjusel on eelis, kui sõna leidmise häire kui selline on teada vähemalt sõprade ja pereliikmete poolt. Mõnel juhul on psühholoogilised komplikatsioonid, näiteks depressioon or ärevushäired (eriti sotsiaalne foobia ja agorafoobia) on endiselt võimalikud. Kuid inimese pettumus võib muutuda ka agressiooniks. Sellisel juhul on rahulolematus keerulises olukorras suunatud sageli üksikisikute vastu, keda süüdistatakse raskes suhtluses.
Millal peaksite pöörduma arsti poole?
pärast anesteesia, tugevate ravimite võtmine või suur närvilisus stress, pole sõna leidmise häired haruldased. Isegi seoses a põrutus või vanemas eas otsivad inimesed sageli õiget sõna- ja lausemoodustust. Sellise olukorra tekkimisel ei peaks sugulased kannatanud isikut süüdistusega silmitsi seisma, vaid pakkuma abi ja nimetama õiged sõnad. Kuid palju olulisem on tagada lõõgastus ja puhata. Vaid mõni tund magamist viib keha ja vaimu sageli normaalseks. Kui aga sõnade otsimise häired püsivad ja esinevad ka järgmisel päeval, on soovitatav külastada asjatundjat. Esimene diagnoos ja Lisainformatsioon saab eelkõige internistidelt, neuroloogidelt, silmaarstidelt või isegi perearstidelt, kes saavad pöörduda võrdlevate juhtumite poole. Väga vanad ja ägedate psühholoogiliste probleemidega inimesed võivad abi leida gerontoloogidelt (geriaatritelt) või psühholoogidelt. Näpunäide: olukord on tavaliselt kannatanud inimese jaoks ebameeldiv. Tema kõrval seismine, läheduse loomine ning igapäevaelus töö ja vaeva vabastamine on konkreetne ja kiire abi, mida kõik saavad pakkuda.
Ravi ja teraapia
Sõnade leidmise häireid saab ravida kahe meetodi järgi: otsene meetod ja kompenseeriv meetod. Spetsiifilise ravi suunitlus põhineb alati mõjutatud patsiendil määratud neurolingvistilisel jõudlusel. Otsese meetodi abil ravitakse düsfunktsiooni otse. Teraapia hõlmab muu hulgas harjutusi, milles geneeriline tingimused (nt maasikas - puuvili) on kategoriseeritud või on nimetatud tähenduslikud tunnused (nt tomatitaim, söödav, punane). Kompenseerivas meetodis parandatakse sõnavormi taseme kahjustusi harjutuste abil (nt foneetilise abil) abivahendid esemekujutiste suulises nimetamises, sõna esimese kõla esitamine). Nn ümbersõidustrateegiad võivad ka mõne mõjutatud isiku puhul edu saavutada. Sellisel juhul kasutatakse säilinud oskusi sõnade leidmise toetamiseks (nt sõna esimeste tähtede või kogu sõna kirjutamine). Kõneteraapia sõnade leidmise häirete raviks jaguneb tavaliselt 3 faasi. Esimene faas (kestusega umbes 4 kuni 6 nädalat), mida nimetatakse ka aktiveerimisfaasiks, hõlmab keelelist stimulatsiooni. Teine faas (häirespetsiifiline harjutusfaas) algab individuaalse raviga ja käsitleb peamiselt keelesüsteemseid häireid. Kolmas ja seega viimane etapp (konsolideerimisfaas) aitab mõjutatud inimesel oma keelevõimeid võimalikult hästi ära kasutada ja seda viiakse tavaliselt läbi grupiteraapiana. Üldise ravi ulatus sõltub alati patsiendist ja temast seisund.
Väljavaade ja prognoos
Paljudel juhtudel esineb sõnade otsimise häire ajutiselt ja kaob iseenesest. Seda eriti juhul, kui haigestunud inimene on väsinud või haige või kui patsient on võtnud alkohol ja muud ravimid. Sel juhul võib ajutiselt tekkida sõnade otsimise häire, mis tavaliselt kaob pärast nende ainete kulumist uuesti. Kui sõnade otsimise häire muutub püsivaks, võib see nii olla viima oluliste tüsistuste ja piiranguteni igapäevaelus. Eriti lapsed võivad häire tõttu kiusamise ja kiusamise ohvriks langeda ning selle tagajärjel tekivad psühholoogilised kaebused või agressiivne käitumine. Enamikul juhtudel saab sõnade leidmise häiret suhteliselt hästi ravida ja juhtida, kuigi harvadel juhtudel võib häire olla piiratud ja täielikult lahendamata. Psühholoogiliste kaebuste või traumaatiliste kogemuste korral võivad psühholoogiga peetavad arutelud ja ravimeetodid olla kasulikud. Kui sõnade otsimise häire ilmneb mõne muu haiguse tõttu, ravitakse ennekõike põhihaigust. Kui aju on kahjustatud, pole enam võimalik sõna leidmise häiret täielikult ravida. Kui häire on tõsine, on elukvaliteet halvenenud. Eeldatav eluiga seda häiret tavaliselt ei muuda.
Ennetamine
Sõnaotsimishäireid ei ole üldjuhul võimalik ära hoida, sest need on tavaliselt teiste haiguste tagajärg. Sel põhjusel on aga vähemalt võimalik põhjuslikke häireid ennetada. Eelkõige tuleks võimalikult palju vähendada insuldiriske, mida peetakse sõnaotsimise häirete peamiseks põhjuseks (nt suitsetamisest loobumine või suitsetamine, langetamine veri rõhk, kaalu vähendamine). Üldiselt, isegi mitte riskirühmades, insult riski saab vähendada regulaarselt treenides, näiteks kõndides või sörkimine.
Siin on, mida saate ise teha
Sõnaotsimisprobleemid on teatud määral midagi täiesti tavalist. Selle probleemiga on silmitsi peaaegu kõik. Kui sõna leidmise häired ilmnevad aastal lapsepõlv, võib see olla tingitud nii arenguhäiretest kui ka häbelikkusest. Suhtlemismängud võivad olukorda parandada. Kui see ei aita, on vaja lastepsühholooge või psühhiaatreid. Vanemad inimesed võivad ka sõna leidmise häirete all kannatada kohe, kui nende haigus on mälu hakkab halvenema. Regulaarne mälu koolitus või sobivad ravimid võivad siin aidata. Stressiolukorrad, trauma või raske alkohol ja uimastitarbimine võib põhjustada ka sõnaotsimise häireid. Sõltuvalt häire raskusest ja kestusest tuleb pöörduda arsti poole. Kui igapäevases kõnes ilmnevad sõnade otsimise häired, on selle vorm dementsus võib isegi kohal olla. Kui mälu koolitus, ristsõnad, rääkima teraapia jne ei too mingit paranemist, tuleks pöörduda arsti poole. Neuroloog võib sõnade leidmise häirete klassifitseerimiseks kasutada teste. Teraapiad võivad sellele tugineda. Häired võivad olla seotud ka selliste haigustega nagu düsfaasia, afaasia, Alzheimeri haigus, dementsus or Parkinsoni tõbi. Sel juhul ei tohiks mõjutatud ja ümbritsevad inimesed ärrituda. Selle asemel on esialgu kasulik tähelepanu pöörata sobivus, toitumine ja mälutreening. Kui sõnade leidmise häired osutuvad tõsisteks, peab konkreetsete sammude üle otsustama arsti täpne diagnoos. Nende hulka kuuluvad logopeedilised sekkumised, tööteraapia või suunatud mälutreening. Kui sõna leidmise häired põhinevad juhataja vigastuste korral on kõne võimalikult taastamiseks vaja spetsialistide meeskonda, näiteks neurolooge ja logopeede.
