Sünonüümid laiemas tähenduses
Tinea pedis, tinea pedum, jala mükoos, jala sportlane, jala dermatofüütide infektsioon õigekiri: sportlase jalg
Jalgade sümptomid
Pärast dermatofüütide tungimist epidermise ülemisse piirikihti (sarvkihti) levivad nad sinna, lagundavad naha keratiini ja põhjustavad põletikku, mida aeg-ajalt seostatakse põletiku fookuse ümber mitme kontsentrilise kasvurõngaga. Haigustekitaja Trichophyton rubrum põhjustab kahjustuse serval tavaliselt ainult väikest põletikku, mis keskelt paraneb. Jala piirkonnas saab eristada kolme erinevat sportlasevormi (Tinea pedis).
Jalgade interdigitaalne tüüp Tinea pedis interdigitales, mis on tavaliselt märgatav 3. ja 4. või 4. ja 5. varba eriti kitsaste varbavahede vahel, on ülekaalukalt kõige tavalisem sportlase jalg. Enamasti algab haigus epidermise leotamisest (leotamisest). Varvaste laialivalgumise kaudu näeb siis hallvalget tursunud nahka.
Kui need leotatud kihid eralduvad või eralduvad, tekivad nutvad vigastused (erosioonid) ja sügavad praod (rhagad), millega kaasnevad punetus ja ketendus. Varbade külgpindu mõjutavad sageli väikesed villid. Selle sportlase jalg võib mõnikord aastaid märkamatult püsida või isegi levida.
Mõjutatud piirkonna täiendav bakteriaalne infektsioon põhjustab ebameeldivusi lõhn. Lisaks võib vigastus olla ka leviku alguspunkt erysipelas põhjustatud bakterid. Interdigitaalse seene täiendav sümptom on tugev sügelus, mis areneb eriti suurenenud higistamise (hüperhidroos) korral, näiteks kui kummikud või spordijalatsid on pikka aega kantud.
Jalgade teine vorm on lamerakk-hüperkeratootiline tüüp. Samuti on see suhteliselt tavaline. Haigus algab väga peene kuiva ketendusega üsna vaid veidi põletikulisel nahal.
Haiguse käigus on tavaliselt süda-kujulised, asümmeetrilised, teravalt määratletud ja ketendavad, liiga keratiniseeritud nahapiirkonnad (hüperkeratoos), millega võivad kaasneda praod (rhagades). Seda tüüpi sportlase jala leidub sagedamini jala servades, kontsadel ja varvaste otstes. Kuid ka kogu jalatalla hajutatud (hajus) ketendav keratiniseerumine, eriti ühel küljel, on lamerakk-hüperkeratootilise tüübi ilming ja seda nimetatakse mokasiini mükoosiks.
Eriti tavaline on see, et ka küüned on mõjutatud, mis aitab kaasa diagnoosimisele. Dyhidrosiform tüüpi sportlase jalg on veel üks võimalik haiguse ilming. Eriti jalavõlvi piirkonnas ja jalaservadel ilmuvad suvel ja räpastel soojadel päevadel kergelt hägused villid.
Need villid sisaldavad niiti tõmbavat sisu ja neid leidub mõnikord kergelt punetaval nahal. Villid ei purune iseenesest, vaid kuivavad ja moodustavad ketendavaid koorikuid. Sümptomiteks on pingetunne ja tugev sügelus.
Kui haigus kestab kauem, värske ja vana naha muutused võivad eksisteerida koos. Kui tekivad suuremad villid, räägitakse bulloossest tinea pedise tüübist. Seda, kas sportlase jala düshidrootiline tüüp tegelikult higi teket häirib, ei olnud võimalik täielikult tõestada, kuid see on kõige sagedamini kasutatav nimi.
Lisaks kliinilisele diagnoosile, mida saab teha sügeluse, punetavate ja ketendavate, mõnikord isegi ebalõhnaliste nahapiirkondade tõttu, on labajalgade tuvastamiseks hädavajalik laboridiagnostika. Mükoloogiline diagnostika põhineb ennekõike seente tuvastamisel nahamaterjalis. Proovimaterjal võetakse ketendava karja servast skalpelli abil, mille hulka kuulub naha kaalud samuti villikaaned.
Positiivset natiivset preparaati elusate patogeenide tuvastamiseks mikroskoobi all peetakse lõplikuks. Lähenemise eemaldamiseks mikroobe keskkonnast pühitakse proovivõtu koht eelnevalt alkoholiga. Kuna jala sportlase ravi haigus põhineb sageli kliinilisel diagnoosil, mis võib olla vale, tuleks patogeeni määramine laboris läbi viia, kasutades seenekultuuri ehk seene kultiveerimist söötmel enne ravi.
Kui patsient on juba alustanud enesega ravimist, tuleb enne patogeeni avastamist teha kahenädalane paus. Kui teil on sportlase jalg, tuleb igal juhul pöörduda arsti poole. Ühelt poolt diagnoosi kindlustamiseks ja teiste sarnaste sümptomitega haiguste välistamiseks, teiselt poolt sobiva ravi alustamiseks. Kuigi kodused ravimid võivad olla efektiivsed ka jala sportlase vastu, tuleks seda teraapiat kasutada ainult täiendava ravina, kuna selle mõju on palju väiksem kui meditsiiniliselt välja kirjutatud ravimitel.
Kui sportlase jala ei ravita tõhusalt, võib see põhjustada seene levikut üle jala teiste osade või isegi teise jala. Samuti küünte seen saab siis areneda. Jala ravimiseks määrab arst antimükootikumi.
Antimükootikumid on ravimid, mis võitlevad konkreetselt seentega. Kui seenhaigus pole veel väga kaugele arenenud, piisab välispidiseks kasutamiseks antimükootikumi kasutamisest, mida rakendatakse kahjustatud piirkondadele lokaalselt. Siin on kreeme, geeli, lahuseid, spreisid, salve või pulbreid.
Väga tugeva sportlase jala korral võib osutuda vajalikuks ka nn süsteemne ravi. See tähendab, et kasutatakse antimükootikat, mis toimib seestpoolt, st see tuleb võtta tableti kujul. Kui kahjustatud alad on lisaks koloniseeritud bakterid, mis avaldub tugevas jalgade lõhnas, tuleb võtta ka antibiootikum.
Seenevastaseid ravimeid tuleb regulaarselt võtta. Samuti on oluline, et neid võetakse pika aja jooksul, isegi pärast sümptomite taandumist, nii et seen hävitatakse täielikult. Ravi kestab tavaliselt kaks kuni neli nädalat.
Kodused abinõud, mis aitavad sportlase jala vastu, hõlmavad järgmist teepuuõli, õunaäädikas, küüslauk hõõrumine, lavendel õli. Kasutamisel tuleb olla ettevaatlik siidri äädikaskuna aga jalajälg tekitab nahas sageli pragusid. Samuti öeldakse, et hommikusel keskmisel joaluriinil on raviv toime.
Jalgsi võib põhjustada ka soolehaigus. Sellisel juhul on näidustatud soole taastusravi.
