Sünonüümid
Bipolaarne afektiivne häire, maniakaal-depressiivne häire, tsüklotüümia, depressioon
Määratlus
Maania on meeleoluhäire, sarnane depressioon. Tavaliselt on see väga kõrgendatud (“taevakõrgune õhutus”) või harvadel juhtudel vihane (düsfooriline). Eristatakse hüpomanilisi episoode, psühhootilisi maania ja segatud maniakaal-depressiivsed episoodid.
Diagnoos
A diagnoos maania, sarnane depressioon, teeb tavaliselt a psühhiaater või asjas kogenud psühhoterapeut. Sõltuvalt sümptomite tõsidusest võivad patsiendi lähedased inimesed sageli näha ravivajadust. Diagnoosi seadmise kõige olulisemad instrumendid on diagnostiline intervjuu terapeudiga ja nn välisanamnestiline intervjuu.
See tähendab, et lähedased inimesed edastavad oma arusaama haiguse arengust terapeudile. (Sümptomite algus jne.) Sellise võõra anamneesi eriline vajadus seisneb patsiendi kirjelduse ebausaldusväärsuses muutunud enesetaju tõttu.
Põhimõtteliselt tuleb märkida, et maania teraapia osutub tavaliselt väga keeruliseks. Kuna paljudel juhtudel suureneb patsientide ärksus, rõõmsameelsus ja enesehinnang tõeliselt, ei näe nad ise vajadust ravi läbida. Haiguse käigus ei suuda isegi lähisugulased tavaliselt suhet patsiendiga säilitada. Halvimal juhul võib see juhtuda ka väliselt agressiivse käitumiseni
Ravi
Ravi on kolm vormi: ravimteraapia statsionaarne ravi elektrokonvulsiivne ravi
- Narkoravi
- Statsionaarne ravi
- Elektrokonvulsiivne teraapia
Narkoravi
Maniakaalse episoodi uimastiravi on viimastel aastatel edenenud sedavõrd, et ka siin Saksamaal on saadud uusi heakskiite. Varasematel aastatel olid need peamiselt nn meeleolu stabilisaatorid (karbamasepiin - nt Tegretal®; valproehape - nt Ergenyl; liitium - nt Hypnorex ®) ja klassikalised antipsühhootikumid (haloperidool - nt Haldol ®), mida kasutati teraapiana. Põhiprobleemiks olid siin aga ülalnimetatud ravimite mõnikord tohutud kõrvaltoimed.
Ainult olansapiini (Zyprexa®, Zyprexa® Velotab) kas ravivõimalused hakkasid liikuma. Olansapiin (Zyprexa ®) on “ebatüüpiline”, st uus neuroleptikum, mida iseloomustavad oluliselt nõrgemad kõrvaltoimed. See võib kaasa tuua parema valmisoleku teraapiaks.
Olansapiini Zyprexa kõige sagedamini teatatud kõrvaltoimeid ei tohiks siin varjata. OlanzapineZyprexa ajab teid nälga. Enamasti nälgivad patsiendid suhkrut ja rasva.
Seetõttu tekib paljudel juhtudel kehakaalu tõus. Vastupidiselt psühhootilise episoodi tavapärasele algannusele (umbes 10-20 mg) tuleks mania korral alustada palju suuremast annusest (u.
40 mg) ja vähendage patsiendi paranedes annust väga aeglaselt. Alates 2003. aasta detsembrist Risperidoon (Risperdal ®) on olnud ka ametlikult heaks kiidetud ravim ägeda maania raviks. Esimesed tulemused Risperdal on väga paljutõotavad.
2004. aasta alguses kiideti heaks ka kvetiapiin (Seroquel ®). Liitium kasutatakse kliinilises praktikas tänapäevalgi. Kui nii terapeut kui ka patsient on võimalike riskide kohta võrdselt informeeritud liitium teraapias on selle ravimi eeliseks see, et see on tõestatud erinevate uuringute abil kaitseks ägenemiste eest.
Seetõttu kasutatakse seda profülaktikas, st haiguse uue faasi ennetamiseks. Eespool nimetatud liitiumravi teraapia riskid seisnevad “joobeseisundi ohus”, st patsiendi mürgitamise ohus. Teatud määral suudab keha liitiumi omastada.
Kui aga organismis on liiga palju liitiumit ehk nn veri tase tõuseb üle teatud piiri (huvilistele:> 1.2 mmol / l) reageerib keha joobeseisundi sümptomitega, mis võivad hädaolukorras muutuda eluohtlikuks. Täpselt selle vältimiseks on uimastisisaldus siiski veri tuleb regulaarselt määrata ravi alguses, ravi ajal ja ka siis, kui annust suurendatakse.Valproiinhape ja karbamasepiin on ravimid, mis on tegelikult laenatud epilepsia (nn krambivastased ravimid). Viimastel aastatel on neid sageli kasutatud, kui liitiumravi pole olnud edukas.
Probleemiks oli see, et paljudel juhtudel polnud neil mania raviks tegelikku litsentsi ja seetõttu olid nad "mittemärgatavad", mis pakkusid ambulatoorsetele arstidele väljakirjutamise ohtu, et nad peaksid maksma trahvi. tervis kindlustusseltsid märkasid, et ravim aitab patsienti, kuid ei anna dokumenteeritud luba tema raviks. Alates eelmise aasta suvest valproehape on heaks kiidetud ka Saksamaal, mis on hea, kuna eksperdid peavad seda teatud maania alamtüüpide (psühhootiliste omadustega maania või kiire jalgrattasõit) jaoks esimeseks valikuks. Madala tugevusega neuroleptikumid (prometasiin - nt
Atosil ®, levomepromasiin - nt Neurocil ®), aga ka bensodiasepiinid (nt diasepaami, oksasepaam) on maania ravimisel äärmiselt oluline roll. On teada, et regulaarse une taastamine on maniakaalse episoodi ravimisel äärmiselt kasulik.
Kuna mõlemal ülalnimetatud ravimirühmal on sedatiivne toime, st summutav ja une tekitav toime, kasutatakse neid sageli (tavaliselt koos teiste ravimitega). Erinevalt psühhootilise episoodi tavapärasest algannusest (umbes 10-20 mg) tuleks mania korral alustada oluliselt suurema annusega (umbes
40 mg) ja vähendage annust väga aeglaselt seisund paraneb. Alates 2003. aasta detsembrist Risperidoon (Risperdal ®) on olnud ka ametlikult heaks kiidetud ravim ägeda maania raviks. Esimesed tulemused Risperdaliga on väga paljutõotavad.
Kvetiapiin (Seroquel ®) kiideti heaks ka 2004. aasta alguses. Liitiumit kasutatakse kliinilises praktikas tänapäevalgi. Kui nii terapeut kui ka patsient on liitiumravi võimalikest riskidest võrdselt informeeritud, on selle ravimi eeliseks see, et erinevates uuringutes on tõestatud kaitse tagasilanguse eest.
Seetõttu kasutatakse seda profülaktikas, st haiguse uue faasi ennetamiseks. Eespool nimetatud liitiumravi teraapia riskid seisnevad “joobeseisundi ohus”, st patsiendi mürgitamise ohus. Teatud määral suudab keha liitiumi omastada.
Kui aga organismis on liiga palju liitiumit ehk nn veri tase tõuseb üle teatud piiri (huvilistele:> 1.2 mmol / l) reageerib keha joobeseisundi sümptomitega, mis võivad hädaolukorras muutuda eluohtlikuks. Täpselt selle vältimiseks tuleb aga ravimi sisaldus veres regulaarselt määrata ravi alguses, ravi ajal ja ka siis, kui annust suurendatakse. Valproehape ja karbamasepiin on ravimid, mis on tegelikult laenatud epilepsia (nn krambivastased ravimid).
Viimastel aastatel on neid sageli kasutatud, kui liitiumravi pole olnud edukas. Probleemiks oli see, et paljudel juhtudel polnud neil mania raviks tegelikku litsentsi ja seetõttu olid nad "mittemärgatavad", mis pakkusid ambulatoorsetele arstidele väljakirjutamise ohtu, et nad peaksid maksma trahvi. tervis kindlustusseltsid märkasid, et ravim aitab patsienti, kuid ei anna dokumenteeritud luba tema raviks. Eelmise aasta suvest saadik on valproehape heaks kiidetud ka Saksamaal, mis on hea asi selle poolest, et eksperdid peavad seda teatud maania alamtüüpide (psühhootiliste omadustega maania või kiire jalgrattasõit) jaoks esimeseks valikuks.
Madala tugevusega neuroleptikumid (prometasiin - nt Atosil ®, levomepromasiin - nt Neurocil ®), aga ka bensodiasepiinid (nt diasepaami, oksasepaam) on maania ravimisel äärmiselt oluline roll. On teada, et regulaarse une taastamine on maniakaalse episoodi ravimisel äärmiselt kasulik. Kuna mõlemal ülalnimetatud ravimirühmal on sedatiivne toime, st summutav ja und tekitav toime, kasutatakse neid sageli (tavaliselt koos teiste ravimitega).
