Loiaas on parasiit nakkushaiguse põhjustatud spetsiifilistest nematoodidest (Loa loa filariae) ja avaldub peamiselt põletikuliste, allergiapõhjustatud turse reaktsioonid. Hinnanguliselt 3–30 protsenti elanikkonnast on nakatunud Loa loa ussidega jaotus (Lääne- ja Kesk-Aafrika).
Mis on Loa loa?
Loiasis on termin, mida kasutatakse nakatumise kirjeldamiseks nematoodiga (nematood) Loa loa, mida levitavad perekonna Chrysops ööpäevased hobukärbsed ja mida leidub peamiselt Lääne- ja Kesk-Aafrika (Kongo) troopilistes vihmametsades. Jõgikond). Ligikaudu kaks kuni kaksteist kuud pärast nakatumist Loa loa'ga ringleb parasiit nahaalustes ja sidekudedes ning aeg-ajalt ka konjunktivaalsetes kudedes (silmakudedes). Allergiliste reaktsioonide korral Loa loa ussile tekivad äkilised, sügelevad tursed nahk (nn kalabarhaavandid), eriti näol ja jalgadel, mis püsivad mitu päeva ja võivad ebaregulaarsete vahedega korduda (tagasi). Kui kõri mõjutab parasiidid Loa loa, võib ilmneda eluohtlik glottiline ödeem (kõri äge turse).
Põhjustab
Loa loa on parasiit-nematood (filiaalne), mida nakatavad perekonna Chrysops nakatunud ööpäevased hobukärbsed. Inkubatsiooniperioodi jooksul (2-9 kuud) nakatunud inimkehas küpsevad hobusekärbse kaudu levivad mikrofilariad (Loa loa ussi vastsed) suguküpseks täiskasvanud filariaks, kes elavad nahaaluses rakukoes ja sidekoe Euroopa nahk, limaskestad ja võib-olla ka silmad ning võivad nendes struktuurides migreeruda (nn. rändavad filariad). Täiskasvanud filariaid tekitavad ka rohkesti nakkuslikke mikrofilariaid sidekoe, mis sisenevad lümfisüsteemi kaudu päeva jooksul vereringesse ja ringlevad seal. Allergiliselt põhjustab nii täiskasvanud filariae kui ka mikrofilaria levik loiaasile iseloomulikke põletikulisi reaktsioone ja turseid. Kui nakatunud inimest hammustab haiguse selles staadiumis ööpäevane kärbsenäpp, nakatub ta ja võib nakkusliku Loa loa microphilariae levitada teistele inimestele või inimahvidele. Seevastu on välistatud Loa loa ussi otsene edasikandumine inimeselt inimesele.
Sümptomid, kaebused ja tunnused
Loa loa ehk loiaas on Lääne-Aafrikas leitud usside nakkus, mis põhjustab peamiselt intensiivset sügelust nahk tursed. Tursed on pehmed ja võivad tekitada kuni kümne sentimeetri suuruseid muhke. Enamasti kaovad muhud kahe kuni kolme päeva pärast uuesti, et siis jälle mujale ilmuda. Tavaliselt mõjutab see ainult ühte kätt või jalga. Sellisel juhul esindavad tursed keha allergilisi reaktsioone nematoodile. Nematoodide ränne põhjustab ka tursete või muhkude (Kameruni muhke või Calabari tursed) rändamist üle keha. Kuigi haigus on tavaliselt kahjutu. Sageli toimub aga üle kümne aasta krooniline kulg, sest nematood on väga pikaealine. Sel ajal on aga teised organid, näiteks süda või neerud. Seega südameklapi defektid, neerupuudulikkus või isegi ajukelmepõletik võivad ilmneda kui hilised tagajärjed. Harvadel juhtudel nähakse ka roomavat ussi. See kehtib eriti siis, kui see rändab läbi silma. Selle omaduse tõttu nimetatakse Loa Loat ka silmade ussiks. Kuigi haigus on väga pikaajaline, paraneb see tavaliselt pärast ussi surma hästi. Ussi saab kirurgiliselt eemaldada või tappa ravimitega, kasutades dietüülkarbamasiini.
Diagnoos ja kulg
Loa loa parasiitnakkust saab tavaliselt diagnoosida iseloomulike sümptomite põhjal. Loiaasi diagnoosi kinnitab Loa loa mikrofilariate tuvastamine veri. veri avastamiseks tuleks proov võtta päeval, kuna mikrofilariad on kohanenud öövahemikuga kui vahepealne peremeesrühm ja ringlevad seetõttu vereringes vaid sel ajal. Lisaks immunofluorestsentsuuring nakkuse tuvastamiseks antikehade samuti dietüülkarbamasiin (DEC), mis vallandab pärast ühekordset sügelemist haldamine ja esindab mikrofilariate kaudset tuvastamist, saab kasutada. Enamikul juhtudel on Loa loa nakkus kergesti ravitav ja selle prognoos on hea. Harvadel juhtudel võib pikaajaline loiaasi kulg põhjustada hiliseid tüsistusi, näiteks endokardiit, meningoentsefaliitvõi neerukahjustus.
Tüsistused
Loa loa tulemuseks on mitmesugused sümptomid ja tüsistused, mis võivad tekkida kogu patsiendi kehas. Enamasti hõlmab see allergiline reaktsioon keha, põhjustades kahjustatud inimesel naha punetust või naha sügelust. Kriimustus sügeleb tavaliselt ainult. Eriti näol võivad sügelus ja punetus kahjustatud inimesele olla väga ebameeldivad ja viima madalamale enesehinnangule. Samuti pole haruldane, et silmad seda teevad vesi ja eest silmavalu ilmnema. Loa loa tüsistused tekivad tavaliselt ainult siis, kui ravi ei saada või kui ravi alustatakse väga hilja. Patsiendid võivad kannatada ka neerude tagajärjel neerupuudulikkus halvimal juhul. Seejärel sõltub patsient dialüüs või neer siirdamine. Loa loa ravitakse ravimite abil. Selles protsessis ei esine komplikatsioone. Harvad pole juhud, kui need, kes kannatavad, tunduvad haiguse tagajärjel väsinud ja väsinud ning ei saa enam elus aktiivselt osaleda. Enamikul juhtudel on haiguse positiivne kulg siiski kindlaks tehtud.
Millal peaks arsti juurde minema?
Naha turse ja sügelus on olemasoleva haiguse tunnused. Kui sümptomid püsivad mitu päeva või nädalat, tuleb pöörduda arsti poole. Kui sügelus viib avatud arenguni haavad, vajab kahjustatud isik steriilset haavade hooldus. Kui seda ei saa piisavalt tagada, tuleb pöörduda arsti poole. Kui mäda vormid või kahjustatud kehaosad valutavad, on vajalik arsti visiit. Mõjutatud isik on ohus veri mürgistus, mida ilma meditsiinilise abita saab viima eluohtlikuks seisund. Kui täheldatakse muhke moodustumist, mis mõne päeva pärast iseseisvalt taandub ja ilmub siis uuesti mõnesse teise kehaossa, tuleks vaatlusi arutada arstiga. Enamikul juhtudel asuvad haiged piirkonnad patsiendi kätel või jalgadel. Ilma ravita on pikaajaline kahjustus neer funktsioon. Seetõttu tuleks haiguse korral pöörduda arsti poole neer düsfunktsioon, urineerimisega seotud kaebused või muutused uriinis. Kui on kõrvalekaldeid süda aktiivsus, muutused vererõhk or süda rütm, vajab kannatanu arsti. Kui esineb üldine haigus, halb enesetunne, sisemine nõrkus või tavapärase töövõime langus, on vajalik ka arsti visiit.
Ravi ja teraapia
Loiaasi ravitakse tavaliselt dietüülkarbamasiiniga, antihelmintikumiga või vermifuugiga, mis hävitab Loa loa microphilariae ja mõnel juhul ka täiskasvanud filariae, häirides organismi ainevahetust. patogeenid. Esialgu soovitatakse väiksemat ja järjest suurenevat annust, sest surevate Loa loa parasiitide väga suur arv eraldab toksilisi aineid, mis võivad põhjustada väljendunud allergilisi reaktsioone, nagu lööbed, astmahoogud, palavik ja väsimus inimese organismis (nn Mazzotti reaktsioon). Selliste allergiliste reaktsioonide pärssimiseks või leevendamiseks ning sügeluse ja põletikuliste reaktsioonide vähendamiseks antihistamiinikumid või kortikosteroide tuleb võtta samaaegselt. Mõnel juhul kasutatakse muid anthelmintikume, näiteks ivermektiin or albendasoolina kasutatakse enne dietüülkarbamasiini ravi. Dietüülkarbamasiin on vastunäidustatud rasedus ja teiste parasiitide samaaegsel esinemisel nakkushaigused nagu Dirofilaria immitis või onhocerciasis vabanenud toksiinide põhjustatud allergiliste reaktsioonide tõttu. Proteinuuria (metaboliidi eritumine) valgud uriinis), mis on seotud dietüülkarbamasiiniga ravi mõnel juhul on loiaas tavaliselt mööduv. Kui Loa loa parasiidid on nähtavad konjunktiiv silma, saab neid kirurgiliselt eemaldada kohalik tuimestus (rahustid).
Väljavaade ja prognoos
Loa loa prognoos sõltub nii diagnoosimise ajast kui ka ravist, aga ka haiguse põhikäigust. Paljudel juhtudel on patogeen olnud organismis mitu kuud, enne kui see on puhas tervis ilmnevad sümptomid. Sel põhjusel võib uss selle avastamise ajaks levida ja juba sisemisi kahjustusi tekitada. Kui haigus avastatakse varajases staadiumis, võib alustada uimastiravi. Tavaliselt viib see sümptomite lühikese aja jooksul leevendamiseni ja järgneva sümptomiteta. Haiguse ebasoodsa kulgu korral on esimesed siseorganite kahjustused juba välja kujunenud. Rasketel juhtudel neerupuudulikkus võib juhtuda. See kujutab endast potentsiaalset ohtu inimelule. Sageli on vaja doonororganit, et oleks väljavaateid terveneda. Siirdamine on keeruline ja seotud arvukate kõrvaltoimetega. Doonororgan ei võta organism alati hästi vastu. Võib esineda tagasilükkamisreaktsioone, mis põhjustavad üldise seisundi edasist halvenemist tervis. Prognoos halveneb ka haiguse kroonilise kulgu tekkimisel. Hoolimata haldamine ravimitest, on võimalus, et patogeen ei ole täielikult surmatud. Seetõttu pole see haruldane ravi nõuda kuni kümme aastat.
Ennetamine
Kuna Loa loa vastu pole praegu vaktsiini, on see ennetav meetmed piirduvad kokkupuute profülaktikaga. Nende hulgas on nahka katva heledate rõivaste kandmine ja kasutamine tõrjevahendid (pihustid, kreemid, kreemid putukate tõrjumiseks) ja sääsevõrgud, et kaitsta Loiaasiga nakatunud hobukärbeste hammustuste eest.
Mida saate ise teha
Loasisuse kahtluse korral tuleb kõigepealt pöörduda arsti poole. Meditsiinitöötaja peab haiguse selgitama ja vajadusel ravi alustama. Mõningane eneseabi meetmed ja mitmesugused majapidamises kasutatavad ja looduslikud abinõud toetavad paranemisprotsessi. Narkoteraapiat saab toetada aktiivse ja tervisliku eluviisiga. Kui esimestel päevadel pärast haigust rakendatakse endiselt puhkust ja voodirežiimi, siis pärast ägeda faasi võib harrastada kerget sporti. Liikumine värskes õhus tugevdab immuunsüsteemi ja leevendab sümptomeid nagu väsimus ja astma. Tõsiste komplikatsioonide ilmnemisel tuleb sellest arsti teavitada. Loa loa on kergesti ravitav, kuid lähedane meditsiiniline järelevalve peab ikka toimuma. Vastasel juhul võivad tekkida sekundaarsed haigused. Raviprotseduure saab toetada ka kaebuste päevik. Selles päevikus peaks patsient registreerima kõik kõrvaltoimed ja interaktsioonid samuti ravimi mõju nahalööbele ja muudele tüüpilistele sümptomitele. Nende märkmete abil saab arst ravimeid optimaalselt kohandada ja tagada kiire ravi. Sellega koos tuleb uuesti nakatumist ennetada, rakendades vajalikke ettevaatusabinõusid.
